Orelireis Saaremaale

Tallinna rahvusvaheline orelifestival pakkus sel aastal orelihuvilistele lisaks meie oma ja rahvusvahelise mainega organistide kontsertidele veel ka võimalust reisida ja tutvuda Eestimaa eri paikade kirikute orelite kõla ja ehituslooga.

Tegemist oli esmakordse ettevõtmisega, sest 22. korda toimunud orelifestivali raames ei ole varem taolisi orelireise korraldatud. Kokku pakkus Eesti Kontsert välja kolm reisisihti.
Neist esimene viis Virumaale tutvuma Rakvere kiriku vendade Kriisade, Väike-Maar­ja Normanni ja Iisaku kiriku Voiti oreliga. Lõuna-Eesti reisil sai vaadata-kuulata Suure-Jaani kiriku Kriisade, Viljandi Pauluse pühakoja Knaufi, Karksi Kessleri ja Valga kiriku Ladegasti oreliga.
Kaugelt tulijad
Siinkirjutaja osales koos eestlastest reisikaaslaste ning maailma eri paigust festivalile saabunud organistide ja tõeliste orelifännidega Saaremaa reisil. Kui organistide puhul on huvi erinevate orelite vastu enesestmõistetav, siis tõeliseks üllatuseks olid reisiseltskonnas viibinud sakslasest ja prantslasest orelihuviline, kellest üks oli elukutselt masinaehituse insener ja teine börsimaakler, praeguseks mõlemad küll juba pensionipõlve pidamas
Mõlemad mehed on aastaid Eestisse tulnud just orelifestivali (seekord 1.–10. augustini) toimumise ajaks ja külastanud pea kõiki kontserte. Saaremaa reisil oli ühel neist kaasas mahukas, valdavalt ingliskeelne (ei tea kust kokku otsitud) siinseid oreleid puudutav infomaterjal, mida ta ka eestlastest reisikaaslastele lugeda pakkus. Sõidul selgus, et mõlema huviorbiidis ei ole vaid Eestimaa orelid ja orelimuusika, tuttavad ollakse väga paljude eri paikade orelitega ning teadmised orelimeistritest, organistidest ja heliloojatest näisid olevat lõputud.
Köstri poeg
Reisi esimeseks peatuspaigaks oli Kullamaa kirik ja uudistatavaks oreliks Lääne-Eestis tegutsenud meistri Carl August Tantoni 1845. aastal ehitatud ja praeguseni originaalsena säilinud pill (I/12). Sama meistri orelid on näiteks ka Lihula, Martna ja Nissi kirikus.
Tantoni töid iseloomustab omalaadne sammastega prospekt. Kullamaa orelil on oma noorukipõlves palju mänginud helilooja Rudolf Tobias, kelle isa oli koguduse köster. Arvatakse, et tol Tantoni orelil on helilooja viimistlenud mitmeid oma varasemaid helitöid.
Järgnevalt tehti peatus Karuse kiriku juures, et tutvuda Läti tuntud orelimeistri Karl Hermanni 1866. aastal valminud instrumendiga (I/8). Hermann oli omal ajal hinnatud ning iseloomuliku ehitusstiiliga orelimeister, tema ehitatud oli ka Hanila kiriku orel, mis on praeguseks kahjuks hävi­nud. Eestis on aga siiski veel üks Hermanni pill, nimelt Kadrina kirikus, see toodi sinna 19. sajandi lõpul Peterburist.
Saaremaale jõudes tehti esimene peatus Lümanda söögimaja juures, et keha kinnitada. Uksele vastu tulnud perenaine jagas lahkelt selgitusi, et pakutava toidu valmistamiseks kasutatakse alati vaid kohalikku mahekraami. Armsas koduses miljöös pakuti oreliseltskonnale vanade eestlaste toitu: jahu-suitsupekikastet kartulipudruga ja magustoiduks leivakreemi. Toidukõrvaseks mekiti koduõlut.
Välismaalastest reisikaaslastes tekitas pakutav toit elevust, kuid ühtviis hästi maitses see kõigile. Vaid õlle kohta väljendati ninakirtsutust tagasi hoides diplomaatiliselt, et see «maitseb pisut õlle moodi».
Vanima oreli kodus
Edasi võeti suund Kihelkonnale, kus on teadaolevalt Eesti vanim säilinud ja töökorras kirikuorel (II/18), ehitatud 1805. aastal Johann Andreas Steini poolt. Pilli uuendas ja täiustas 1890. aastal Läti orelimeister F. Weissenborn. Steinil olevat olnud Pärnus oma töökoda, kuid oreleid ehitades liikunud temagi tavakohaselt ühest kohast teise.
Kihelkonna orel on väljapaistev oma hilisbarokse prospekti ja väga hea kõla poolest. Tegemist on Steini ainsa tervikuna säilinud tööga, samalt meistrilt on alles lisaks veel vaid mõned prospektid ja üksikud registrid vilesid (Suure-Jaani, Nõo, Käsmu, Kanepi). Kihelkonna orelil on oma nooruseas mänginud Lümanda vallast pärit helilooja Peeter Süda, kes Kihelkonna ärksa köstri juures muusikaõpetust sai.
Sisse põigati ka Püha kirikusse, et heita pilk 19. sajandi algupoolel teadmata meistri poolt ehitatud, kõlalt eripärasele orelile (I/7).
Orelireisi võlu
Kõigis külastatavates kirikutes toimusid oreli kõla tutvustamiseks lühikesed esitluskontserdid, kus orelipingis oli Hollandi Utrechti linnast pärit tuntud organist Peter van Dijk. Juba mitmendat aastat orelifestivalil esinenud organist võlus imelised helid välja kõigist pillidest, mille klahve ta käed puudutasid, ka neist, mis tema hinnangul hädasti remonti vajaksid.
Täispika kontserdiga esines van Dijk Valjala kirikus, mängides J. S. Bachi, tema järeltulijate ning õpilaste teoseid.
Valjala kiriku oreli (I/8) on ehitanud Eesti orelimeister Gustav Normann 1888. aastal. Suures kirikuruumis vabalt asetsev originaalsena säilinud väikene orel on oma kõlalt väga imposantne. Pill on heas seisukorras ja seepärast kasutusel kontsertorelina. Selle restaureeris 2005. aastal orelimeister ja organist Ago Tint, mees, kes oli kõigi kolme orelireisi juhiks, jagades orelite kohta selgitusi eesti, inglise ja saksa keeles.
Järgmistel aastatel võiks orelireiside ideed edasi arendada ja tutvustada külastatavates kirikutes lisaks orelitele ka muid kunstiväärtusi, seda enam et omaette Eestimaal ringi sõites on võimalik pääseda vaid teeliste kirikute projektis osalevaisse pühakodadesse.
Enamasti on luteri kirikute uksed ju lukus ja sissepääs tagatud vaid pühapäevati, sedagi paljudes kohtades mitte igal nädalal. Ja kui kiriku uksed juhtuvadki valla olema, ei leidu seal kultuurihuvilisele tihtipeale mingisugust infomaterjali ei pühakoja ehitusloo ega kunstiväärtuste kohta. Kuulda kirikus oreli kõla ja tutvuda tema looga – sellist ainulaadset võimalust pakuvad kaugelt tulnuile küll vist ainult orelireisid.

Monika Reedik