Orel võib olla kirikuhoone suurim väärtus

Enam kui 30 aastat on rootslasest oreliekspert Göran Grahn aidanud nõustada Eesti orelite korrastamist. Tehes seda suurest austusest pillide kuninga vastu ning mõistes koguduste kesist majandusseisu, pole ta paljudel juhtudel küsinud oma töö eest omanikult palka.

„1980ndatel sattusin Helsingi muusikapoes Eesti orelite plaadile ja olin lausa lummatud nendest helisalvestistest. Olin üllatunud, et Eestis nii huvitava kõlaga pillid ikka olemas,“ räägib oreliekspert telefoniintervjuud andes. Teeb seda selges eesti keeles, sest huvist Baltimaade orelite vastu ei pidanud ta paljuks õppida selgeks eesti, läti ja leedu keel. „Olen saanud keelepraktikat eestlastest sõpradega suheldes, aga ka Stockholmi eesti koguduses aastakümneid organisti ametit pidades,“ tunnistab ta, lisades, et tema kodu on nimetatud Balti saatkonnaks, kuna ta on pakkunud öömaja lugematutel kordadel Baltikumist tulijatele. 

Ära on ta lugenud aga need korrad, mil käis piketeerimas Stockholmi kesklinnas Baltimaade iseseisvuse eest. Ajal, mil Eesti, Läti ja Leedu olid veel okupeeritud: „72 korda käisin demonstratsioonil. Olin väga rõõmus, kui te vabaks saite ja just sellest ajast olen jäänud ka Eestis käima. 1990. aastal käisin esimest korda. Juba siis tekkis mõte, et äkki saan natuke aidata. Tutvudes Hardo Kriisaga jõudsin 1991. aastal Saaremaale. Ka Kihelkonna kirikusse, kus just remonditi orelit, aga tehti seda väga valedel alustel. Pakkusin kogudusele, et ma vabatahtliku töö alusel teeks neile korraliku restaureerimise plaani, mille alusel oleks loota korrektset töötulemust selle Eesti vanima oreli juures. Olen kogudusele tänulik, et nad mind usaldasid ja lubasid sekkuda.“

Grahn on meelt, et orel on justkui elav organism, mille eluiga ja elukvaliteet sõltub väga suurel määral keskkonnast ja sellest, kuidas temaga ümber käiakse: „Orel on tehtud elavast materjalist ja sellega tuleb arvestada. Vahel võivad tulla hiired rüüstama või muud söödikud. Aga ka niiskus või liigkuivus võib rikkuda pilli heaolu.“

Orel, mille heaks Göran Grahn on töötanud, on jäänud talle südamesse. Justkui kallis inimene, kelle peale mõtleb ja keda on valmis toetama: „Neid oreleid on Eestis päris mitu, mida ma tunnen isiklikult. Püüan olla ikka kursis, kuidas neil läheb. Mõeldes nende pikale elueale – mida kõike nad on pidanud üle elama, milliseid aegu ja inimesi nägema.“ 

Eestis ei arva ta seda küsimust veel teravaks, aga mujal Euroopas küll, et kogudus valib vileoreli pideva korrashoidmise asemel kordades odavama digioreli soetamise. 

Kui kogudus omanikuna küsib, on Grahni vastus ühene: alati tasub ajalooline vileorel korda teha. Ükskõik, millises seisus see siis ka on. See vaev väärib pingutamist ja rahalist kulu. „Laias pildis ei ole digiorel ka perspektiivikas. Digioreli eluiga on maksimaalselt 30 aastat ja siis on vaja uut pilli. Vileorelid on vastupidavamad. Digiorelid ei oleks neid vintsutusi üle elanud, mida Eesti kirikute vileorelid on vapralt teinud. Juba austusest selle vastu peaksime tajuma kohustust neid edasi hoida,“ toonitab oreliekspert Göran Grahn.

„Koostöö on ülimalt oluline. Dialoog. Orelieksperdi roll on vahendada omanikku ja meistrit. Pakkuda võimalikult õigeid lahendusi. Mina eksperdina ei tee praktilist tööd, seda teeb orelimeister. Mina olen diskussioonipartner,“ räägib Göran Grahn oma tööst, mida ta teeb sisemise kutsumuse ajel.

Liina Raudvassar

Dispositsioon

on oreli registrite loetelu. 

Registrite nimetused pannakse kirja alates kõige madalamatest registritest ja lõpetades keelregistritega. 

Registri kõrgus märgitakse jalgades. 

Dispositsioonis märgitakse ära, millise manuaali alla nad kuuluvad, samuti märgitakse eraldi pedaali alla kuuluvad registrid.