Õppida olema Jumala sõnaga muusikalises osaduses

Pühalaulu Kool tähistab 10. tegevusaastat.

Laulja, muusikateadlane ja helilooja Eerik Jõks ütleb, et tema asutatud koolis on kirikulaulu ideaaltulemuseni veel mitu valgusaastat minna, aga Pühalaulu Kooli jumalateenistustel Tallinna Kaarli kirikus on juba täna erakordne ja harva-

esinev vaimne atmosfäär. Üksteisega loomulikult tõmbuvad pühakirja tekstid moodustavad orgaanilise terviku, mida toetab igas mõttes emakeelsest tekstist tõukuv laul. Jõks seletab: „Inimlik osa on viidud miinimumini. Inimene ei korralda ega juhata ega kohmitse. Sundimatus emakeelses kulgemises avaneb kiriku lagi ja taevas hakkab paistma. Selline on Jeesuse särk – õmblusteta, kootud ühes tükis ülalt alla.“ (Jh 19:23) Mõnevõrra üllatuslikult kõlab Jõksi väide, et valdavas osas Eesti kirikulaulus ei kuule me tegelikult oma kallist emakeelt selliselt, nagu ta seda vääriks. Püüan seda Eeriku abiga selgitada.

Kas õppida piiratud hulk laule või omandada psalmilaulu muusikaline keel?

Eerik Jõksil on mitmekülgne kogemus erinevate lauluraamatute koostamisel. Täpsustuseks: praegusesse EELK lauluraamatu komisjoni ta enam ei kuulu. Ta ütleb, et psalmilaulus tuleb vahet teha kahel erineval printsiibil: kas õppida ära igaks nädalaks üks psalmitekstiline laul ehk muusikateos, see on kirikuaastas kokku umbes poolsada laulu, või õppida laulma emakeelset pühakirja proosateksti kui sellist. Esimene variant „vangistab“ pühakirjatekstilise kirikulaulu muusikateose ahelatesse. Teine variant avab pühakirja muusikalisel käsitlemisel igale laulvale inimesele lõputu vabaduse perspektiivi. Mitte 50 laulu, vaid 50 miljonit laulu! 

Võtan lahti pühakirja ja minu sõrm jääb kohale „Sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind. Nõnda ma tahan sind tänada oma eluaja“ (Ps 63:4–5). Aga kuidas seda laulda? Mulle tundub, et Eerik Jõksi esituses kõlab see suurepäraselt. Saan aru, et just seda ta mõtlebki – õppida laulma mistahes piibliteksti, omandada proosateksti laulmise muusikaline keel, õppida olema Jumala sõnaga muusikalises osaduses. „Ja siis pole kirikulaulul enam mitte mingeid piire. Ta on vaba, tal oleks nagu kuus tiiba ja ta suudab lennata hoopis teistmoodi kui mistahes muu laul,“ sõnab Jõks.

Pühalaulu Kool alustas advendiajal 2012. Eerik Jõks meenutab, et pani endale kohustuse – nüüd peab see algama. Muusika õpetamisel peab alati olema metoodiline teadmus, parem veel, kui oleks ka didaktiline teadmus, aga seda eestikeelsel kirikulaulul siiani ei olnud, selgitab Jõks. Kümme aastat Pühalaulu Kooli on andnud selles vallas olulise panuse. Parema meelega jääks Eerik kirikulaulust ja Pühalaulu Koolist rääkides varju, väärtustades inimesi, kes on tulnud õppima kirikulaulu, sest emakeele süvatasandil avanevad täiesti uued ja ülesehitavad vaated. „Kui sulle on antud täiuslik Sõna ja su ümber on inimesed, kelle süda põleb Kristusele ning kes on valmis ära jätma mitmed muud tegevused, et tulla emakeeles ühehäälset ja ilma saateta kirikulaulu laulma, siis see on suurem väärtus kui ühe inimese töö.“ 

Eerik Jõks on õppinud ja praktiseerinud kirikulaulu erinevates keeltes, nt ladina ja inglise. Magistrikraadile Iirimaalt Limerickist lisandus doktorikraad Inglismaalt Yorkist. See kõik on teinud Eerikust suure teadmiste- ja kogemustepagasiga kirikulaulja ja õpetlase. Kuigi emakeelse kirikulaulu küsimused on Eerikuga kaasas käinud teekonna algusest peale, on ideede kristalliseerumine juhtunud just möödunud aastatel. Need ideed esitavad eestikeelsele luterlikule kirikulaulule kaks väljakutset. 

Kolme jalaga taburet ja eesti keelemuusika

Esimene väljakutse võrsub Pauluse kirjadest. Lausa kahes kirjas kõlab apostellik õpetus: laulge psalme, hümne ja vaimulikke laule (Ef 5:18 ja Kl 3:16). Kirikulaul on juba 1. sajandist seatud olema nagu kolme jalaga taburet, ühtegi jalga ei saa ära võtta või lühemaks saagida. Et taburet püsti püsiks, peavad olema kõik kolm.

Teine väljakutse lähtub vastuolust, mis on meie muusikalises mõtlemises jäänud teenimatult varju: lääne kirikulaul ja selle muusikaline keel ning meie emakeel oma keelemuusikaga kuuluvad täiesti eri keelemaailmadesse. Luterlik kirikulaul on tekkinud saksa (indogermaani) keeleruumis, aga eesti keel on Uurali keelkonna läänemeresoome rühma kuuluv keel. Saksa ja eesti keele muusikalised omadused on erinevad nagu õli ja vesi. Eesti kirikulaul võttis üle saksa keelemuusika põhimõtted, mille tõttu me laulame saksa kirikulaulu meloodiaid pelgalt „eestikeelsete sõnadega“, selmet laulda sama viisi „eesti keeles“. Sellest tekivadki meie kirikulaulu õudsed keelendid nagu „juumal“ Jumala asemel ja „riist“ risti asemel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Pühalaulu Kooli 10 aasta töö põhilised viljad ongi olnud õppida laulma eesti kirikulaulu mitte ainult eestikeelsete sõnadega, vaid päriselt eesti keeles; anda võrdset tähelepanu kõigile kolmele kirikulaulu žanrile; taasluua „õmblusteta“ jumalateenistuse praktika, mille ülekaalukalt valdava osa moodustab lauldud pühakirja sõna. 

Soovime sünnipäevalapsele pikka iga ja ikka uut laulu!

Rita Puidet