Ootame Kuninga sündi

Pühapäeval, 1. detsembril, on esimene advent, mil me tähistame kirikuaasta ja Kristuse tuleku ootuse algust.
Advent (lad adventus Domini – Issanda tulek) on ootamise ja ettevalmistuse aeg enne Kristuse sündi, mida kirik oma liturgias iga-aastaselt vaimselt läbi elab. Sel ajal ootame kuningas Kristuse tulekut ning valmistame end ette Issanda ihulise maailma tuleku aastapäevaks, et nii valmistuda ka Issanda viimseks tulekuks kohtunikuna maailma lõpul.
Advendi ajalugu
Algkristluses puudus tava pidada Kristuse sünnipäeva, sellest lähtuvalt polnud vaja ka Kristuse sünni ootuseaega. Jumaluste sünnipäevade pidamine kuulus toona pigem paganlike tavade hulka.
Kui kristlus sai Rooma impeeriumi riigiusuks, muutus seeläbi ka kiriku ühiskondlik-poliitiline roll. Kirik töötas paganlike pühade asemele välja oma pühade kalendri, milles igale olulisele sündmusele eelnes ka teatav ettevalmistusaeg.
Nii hakati advendiaega pidama umbes 4. sajandi lõpust, mil kogu kristlik kirik hakkas pidama Kristuse sünnipäeva, paiguti kas 25. detsembril või 6. jaanuaril. 6. sajandil peeti advendiaega enamasti viie pühapäeva jooksul, üleminek viie pühapäeva asemel neljale toimus paavst Gregorius VII ajal (1073–1085).
Esimese aastatuhande teise poole kirikusinodid seadustasid advendiaja paastu, paiguti keelati sel ajal ka abiellumine. Kirikuaasta algusega seostus esimene advendipühapäev alates 16. sajandist, varem võis kiriku liturgiline aasta alata ka ülestõusmispühade või jõuludega.
Rahvakombed
Vanadel eestlastel oli lisaks pühapäevastele kirikuskäimistele ka muid advenditraditsioone. Eestlased lugesid või laulsid advendiajal Kristuse tulemise laule, lapsed püüdsid advendiajal olla eriti sõnakuulelikud, suuremad lapsed lugesid ja õppisid laule pähe. Laste sõnakuulmine arvati Jeesus-last rõõmustavat.
Kaasaegne levinuim advendiaja tava seostub ikka päkapikkude ja hommikuste maiustustega laste susside sees. Tänapäeva advendikommete hulka kuuluvad aga ka Petlemma täht ja advendiküünlad, advendikalender, paljudes kodudes pannakse akendele seitsme küünlaga küünlajalg. Kõik need sümboliseerivad ootuseaega.
Ootajaid jagub, leidjaid napib
Esimesel advendil me mõtleme sellele, kuidas Kristus tuli kaks tuhat aastat tagasi. Toona oli usklikel inimestel asjad hästi paigas – olid usulised organisatsioonid ja vaimulike ametid, saduserid olid ametis templiteenistustega, variserid käskude täitmisega, ülempreestrid andsid autoriteetseid hinnanguid usupraktika kohta…
Nii sai õhtu ja sai hommik, sai nädal ja kuu, möödusid aastad ja vahetusid põlvkonnad. Jagus usklikke, kes Messiat ootasid, kuid puudus oli neist, kes olid valmis laskma Teda oma hästi korraldatud ellu.
Aeg meilgi end ja oma elu valmis panna, sest peagi tuleb Kuningas.
Alar Kilp