Öösel on kirikus kõik teistmoodi

Juba kuuendat korda toimus Viljandi Jaani kirikus laste kirikuöö, mis tänavu tõi 5.–6. maini pühakotta kümmekond mudilast koos oma emadega.

See ettevõtmine sisaldab palju põnevat: mänge, laule, palvehetki, kirikuga tutvumist, meisterdamist, kokkamist, loodusmatka, ööbimist kirikus ja osalemist pühapäevasel jumalateenistusel.

Põnevusega oodatud
„Artur ootas kirikuööd nii väga, et suure erutuse tõttu ei suutnud päeval magamagi jääda ja on nüüd tavatult vara pisut unine,“ räägib kolmeaastase poisi ema, kelle süles katsub noorim kirikuööline ärajäänud lõunaund kompenseerida. Sel ajal, kui temast aasta-paar vanemad kaaslased kiriku keldrisaalis õhtusöögieelset vaba aega meelepärasega sisustavad.
Printsessikleidiga ja hommikusest venna sünnipäevapeost jäänud näomaalingutega nelja-aastane Karolin näiteks lippab ringi raugematu hooga, mis sugugi ei luba arvata, et äsja toimus kirikuesisel energiat nõudev teatevõistlus. Viieaastane Alari on kirikuööl saadud sõpradega tegevuses pallimänguga. Ometi on ta nõus ka väikeseks jutuajamiseks. Kinnitades, et siin on vahva, vastab ta küsimusele, mis on kirikus kõige toredam, otsekohese avameelsusega: „Et siin saab mängida ja süüa magusaid asju. Alati on kirikus nii.“
Juba pisut vanemad piigad istuvad aga kombekalt pika laua taga toidu ootel ja nendelt saan kuulda, et eelmisel aastal ei olnud nii vahva, sest siis oli „kirikuöö ilma ööta“ – õhtul mindi koju magama ja hommikul tuldi taas kirikusse. „Aga öösel on siin igatahes nii põnev,“ kinnitab minu vestluskaaslane, kel mitmeaastane kirikuöö kogemus. „Natuke õudne ka. Mõni ütleb, et kummitab,“ lisab sõbranna vestlusse salapära.

Lapsed ees, vanemad järel
Kuidas tuua inimesi kirikusse, see on vägagi tänapäevane küsimus. Tuua kirikusse lisaks pühapäevasele jumalateenistusele. Ka neid, kes on küll kirikusõbralikud, aga kel tegusate inimestena on mitmeid ahvatlevaid alternatiive kirikliku nädalavahetuse veetmisele.
Viljandi Jaani koguduse laste kirikuöö peakorraldaja Mirjam Tiitus nendib, et tegelikult on kevadel tõesti päris raske inimesi pere ühisettevõtmiste juurest kirikusse kutsuda. Pikk talv on seljataga ja nüüd, mil loodus ärkab, on mõistetavalt tore töölt vabadeks päevadeks linnast maale sõita. Jaheda kiriku asemel kevadsooja rohelisse minna. Seda enam kiidab ta neid, kes otsustasid kirikuöö kasuks: Reet Lubi, Silvia Soro, Hevel Sarv, Mai-Ly Kurson ja Minni Janson tulid koos oma lastega.
„Me jagame vastutust ja tegevusi, nõnda ei ole kellegi koorem liiga raske,“ selgitab Mirjam. Lisaks emadele kiidab ta koguduse leeriõppijat Krista Kingumetsa, kes aitas korraldada loodusmatka kiriku lähistel lossimägedes. Samuti oma tütart Ingel Madleeni, kes organiseeris teatevõistlusi.
On seegi strateegia, et lastelt küsitakse osavõtmistasuks vaid toiduraha. Kolme euro pärast kellelgi kirikuööle tulemata ei jää, loodab Mirjam, selgitades, et ülejäänud vajaminevast summast lisab Jaani kogudus.
„Eks see ole ikka sellepärast, et tuua lapsi kirikule lähemale ka väljaspool jumalateenistust,“ vastab Tiitus küsimusele, mis motiveerib kogudust ja teda seda üritust korraldama. On ära proovitud seegi, et tihti just lapsed toovad oma vanemad kirikusse. „Lapsed ees, vanemad järel,“ märgib Mirjam Tiitus laste kirikuöö näitel.

Kokkulepped kehtivad
Kirikuöö programm on tihe, jättes samas aega ka niisama olemiseks. Lisaks eakohastele üldlapselikele tegevustele on ülekaalukalt just kiriku juurde kuuluvaid ettevõtmisi. Nõnda õpitakse pühapäevasel teenistusel esitamiseks selgeks laul. Tehakse tutvust kirikuga ja kiriklike tavadega. Õhtupalvuse pidas küünlavalgel kirikusaalis kirikuöö idee algataja, kohalik õp Marko Tiitus, kes rääkides mõistujuttu soolast ja valgusest, lasi lastel ka soola maitsta. Kõik said kaasa lüüa küpsisetordi valmistamisel, mille ühissöömine toimus kirikukohvilauas pärast pühapäevast teenistust.
Igal lapsel tekivad päevakavast oma lemmikud. Nõnda jutustab seitsmeaastane Maarja Eliise, et väga põnev oli pühapäeval enne jumalateenistust loodusmatk, mis andis palju uusi teadmisi. Näitkeks et ainult puhtas õhus sirguvale puule kasvab samblik. Binokliga oli huvitav uurida taevas lendavaid vareseid, luubiga aga mudas mõnulevat vihmaussiperekonda.
Et koosolemine kulgeks meelepäraselt, igat osavõtjat arvestavaks ning kõigile turvatunnet loovaks, selleks lepiti kokku reeglites. Mirjam Tiitus selgitab, et lapsed ise said need sõnastada ja just see tagas reeglitest kinnipidamise. Mis siis on laste meelest oluline, mida peab järgima ühisürituse õnnestumiseks? Ei tohi viriseda ja vinguda, ei tohi kirikus joosta, ei tohi norsata, küünlaga peab olema ettevaatlik, peab ühistegevustest osa võtma, peab enda järelt koristama …
Liina Raudvassar