Olles ustav kirikutööle
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Uudised / Number: 11. august 2021 Nr 29 /
Aasta oli siis 2001, kui 9. augustil ordineeris peapiiskop Jaan Kiivit noorem preestriks Lea Jantsi, Mehis Puparti, Thomas-Andreas Põderi, Üllar Salumetsa ja Aare Vilu.
Ordineeritavaid oli tegelikult rohkem: nüüdseks manalateele läinud Urmas Petti ja kirikutööst loobunud Kaupo Padar. Juba varasemalt olid diakoniordinatsiooni saanud Pupart, Salumets ja Vilu, aga praegu võib rõõmustada, et kõik eespool nimetatud on jäänud kirikutööle truuks ja teenivad oma andidega inimesi. Thomas-Andreas Põder jätkas õpinguid ja sai doktorikraadi 2015. Tema juhendamisel valmistub juba uus põlvkond usuteaduse instituudi ja Tartu ülikooli usuteaduskonna õppureid kirikutööks. Küsisime, kuidas on 20 aastaga muutunud vaimuliku töö.
Lea Jants, Nissi koguduse õpetaja: Vaimuliku töö oma põhiolemuselt 20 aasta jooksul ei ole muutunud. Selle aja jooksul on tulnud juurde palju uusi kohustusi ning töö on läinud mitmekesisemaks. Eelkõige oleme muutunud meie ise seda tööd tehes ja kasvanud vaimulikena. Kindlasti on süvenenud oskus näha inimest tema isiklike murede ja rõõmudega ning leida just sellele inimesele sobivad sõnad julgustuseks.
Mehis Pupart, Torma koguduse õpetaja: Leian, et vaimuliku töös ei ole 20 aastaga midagi muutunud. Alati on inimesi, kes vajavad Jumala sõna ja sakramente ja tulevad nende juurde, ja on neid, kes nende juurde ei tule. Vaimulikul tuleb oma ametis ustavaks jääda selles, mis tema kätte on usaldatud. Pärast 2017. a haldusreformi, mil kohapeal ei ole enam Torma valda ja vallamaja, on kirikuõpetajat hakatud rohkem kaasama kohaliku kultuurielu ümarlauanõupidamistele ja on rohkem kutsutud teatud kultuurielu sündmustest osa võtma.
Thomas-Andreas Põder, UI süstemaatilise teoloogia õppetooli juhataja, professor: Ühiskonnas ja kirikus on vähenenud veendumuste, kõnelemisviiside, käitumis- ja tajumustrite enesestmõistetavus ning teravnenud küsimus orientiiri ja identiteedi kohta. Ka teoloogilise kõrghariduse vallas töötades on vaimulik jätkuvalt kutsutud teenima Jumala kogetavaks saamist evangeeliumis. See Jumala enesemääratlus avab meie elu ja maailma ilusas ja rõõmsas, lohutavas ja julgustavas tähenduses.
Üllar Salumets, Urvaste koguduse õpetaja, praost: Mida märkan mina ja mida teised muutumas minus ja minu ümber? Jeesus ütleb: „Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?“ (Mt 7:3). 20 aastat tagasi olin noorem ega tajunud endas suurt vastutust. Nüüd oleks nagu vastutuskoorem suurem, kuid heas mõttes, sest Jumal kannab ise meie koormaid.
Olen teeninud selle aja ühes koguduses ja näinud, kuidas vanad koguduseliikmed lahkuvad ja sageli koos nendega ka lapsed. Lapsed on sageli kodunt välja läinud õppima, jäänud edasi tööle ning elama. Kas saab ja tohibki hinnata nende inimeste usuvilja maiste mõõdupuudega?
Ma ei ütle, et siis oli rohi rohelisem ja lumi valgem. Näiteks omavalitsuste suhtumine kirikusse on hulga parem. Rohkem nähakse ja hinnatakse kirikutööd. Kohati tundub, et hinnatakse neid väärtusi, mis on käega katsutavad, näiteks kalmistu-, laste-, laulukoori- või muusikatöö. Endiselt on jäänud samaks suhtumine jumalateenistusse. Kohati on hullemaks läinud pühapäeval töö tegemine.
Aare Vilu, Vara koguduse õpetaja: Õnnistus 20 aastat teenida sama kogudust on andnud kindluse, et tänu koos kasvamisele ja teenimisele on palju inimesi, kellele rõõmusõnum korda läheb. Samas nähes veel rohkem neid, kes rõõmusõnumit vajaksid, tunnetad mõnigi kord oma piiratust.
Vaimuliku teenimise vajadus ja eesmärk ei ole nende paari aastakümnega muutunud, küll aga on avardunud võimalused. Andku Taevaisa vaid tarkust toetuda vaimulikus töös tema armule ja kiriku aastasadade pikkusele kogemusele.
Rita Puidet