Simuna koguduse rahvas käis Helsingis misjoniüritusel.

Soome misjoniühendusega Rahu Sõna on Siimona ja Juuda kogudusel pikaajalised sidemed. Juba üle kümne aasta on soomlastest misjonärid käinud siinmail jutlustamas, aidanud pühapäevakooli ja lastelaagreid korraldada ning toetanud rahaliselt.

Ühel neist, Raija Hirvensalol on nüüdseks eesti keel selge ja Simuna kogudusemajas oma tuba. Alevis tuntakse teda hästi, sest lisaks käsitööle aitab Raija soome keele ringis hõimukeelt omandada.

Rahu Sõna kutsus sügispäevadele Helsingisse kõiki, kes vähegi tahtsid. Erisooviks oli, et lapsi oleks kaasas. 6. oktoobri  keskpäeval oli laeva pardal 31 Simuna kandi inimest koos koguduse vaimuliku Tauno Toompuuga. Helsingis meid oodati ning öö leidis meid uute tuttavate kodudes.

Kodu, kuhu sattusin, iseloomustas minu meelest hästi kogu ürituse vaimu: meie pärast ei poetud nahast välja, aga samas jäeti isegi ööseks tuli esikusse põlema, et oleks valgem ja turvalisem võõras kohas olla.

7. oktoobri hommikul tutvusime pealinnaga, kell 13 algasid Alppila kirikus Rahu Sõna sügispäevad. Sealne kogudus on kakskeelne: kõik jutlused tõlgiti soome keelest rootsi keelde ja vastupidi. 8. oktoobri hommikul oli meil võimalus külastada Simuna sõpruskogudust Herttoniemis, jutlustas Tauno Toompuu. Koos kirikukohvi juua oli liigutav elamus. Igal pühapäeval oleme ju üksteise eestpalves. Neid inimesi ja Herttoniemi sooja kirikut näinuna on palve elavam.

Mida ma õppisin neist päevadest? Kuigi mulle tundus, et olen vist viimane eestlane, kes sai esimest korda lummavas kaljukirikus olla, ei olnud linnaekskursioon meie lahkete võõrustajate eesmärk. Kahtlemata oli nii suure hulgaga naabrite kiriklikul üritusel olla Simuna koguduse jaoks sündmus. See näitas ka, et Raija Hirvensalo töö Eestis kannab vilja.

Eestlased istusid pikki tunde kannatlikult kirikus, mõistmata keelt, kuid tajudes sõnumit. Nägime noori, väga kenasid inimesi kirikutööl ja nägime reaalselt, et elame ilmalikustuvas maailmas. Helsingi kohta oli Rahu Sõna sügispäevadel üllatavalt vähe kohalikke. Samas tundus kirikutes ja kodudes kristlus väga loomuliku eluviisina.

Kuigi meie kirikud on külmad ja sinna minnes on vaja end soojalt riidesse panna, kõlab jumalasõna ühtemoodi nii külmas kui ka soojas kirikus. Eesti kirikutel on sihvakad ja kaugele paistvad tornid. Koduteel tegi see mulle kangesti rõõmu ning lisas lootust, et üheskoos rahulikult ja heatahtlikult tegutsedes on meie juures ka Rahu Sõna.

Sirje Aavik