Oleme koos teel

Budapestis toimus Evangeelsete Kirikute Osadusse Euroopas (EKOE) kuuluvate kirikute ilmikesindajate kohtumine.

Minul oli võimalus esindada Eesti luterlikku kirikut EELK kirikukogu liikmena. EKOE on kirikute osaduskond, millega on liitunud ligi 100 Euroopa evangeelset kirikut umbes 50 miljoni kristlasega. Lihtsalt öeldes on tegemist liikumisega, milles osalevad sõbralikult koos luterlased, metodistid, vennastekoguduse liikmed, Euroopas laialt levinud reformeeritud kirik ning mitmed teised väiksemad kirikud.
EKOE, varasema nimega Leuenbergi kirikuosadus, sai alguse aastal 1973 ning Eesti kristlikus meedias on olnud mitmeid arutelusid selle liikumise teoloogiliste nüansside üle. Et mina pole teoloog ning olin sinna kutsutud ka kui ilmik, siis ei hakka laskuma teoloogilistesse küsimustesse.
Jagan hoopis mõtteid, mis tekkisid Kesk-Euroopas tiheda kavaga nädalavahetusel. Suhtlesin saksa ja inglise keeles inimestega, kes on täpselt sama lihtsad kirikute ilmikliikmed nagu mina. Tohutult tore oli jagada mõtteid nii oma kirikust, Euroopa olukorrast kui piiblitunnis Jumala sõnast.
Kohtumine Euroopa protestantlike kirikute ilmikliikmete vahel toimus alles teist korda. Esimene kokkusaamine leidis aset Bad Bollis kolm aastat tagasi ning järgmine on plaanitud Šveitsi 2017. a.

Kõik teevad kõike
Budapesti kohtumise teemaks oli «Oleme koos teel». Et kohal oli ligi 90 delegaati 23 riigist, möödus esimene päev peamiselt üksteisega tutvumise tähe all ning korraldajad olid selleks leiutanud tohutult palju erinevaid võimalusi.
Pidime näiteks liikuma ruumis mõttelise Euroopa kaardi peal kohale, kus asub meie päritoluriik. Või siis sättima end seintele paigutatud reformatsiooni ajaloo termineid tähistavate piltide alla, et siis öelda, miks just sinu jaoks, kes sa seisad näiteks J. S. Bachi pildi all, on tema nii tähtis.
Kohtumise teine päev algas piiblitunniga. Meid jaotati tähestiku järgi rühmadesse, jagati kätte suunised, kuidas piiblitund läbi viia, ning paluti valida igas rühmas piiblitunni juht. Sattusin ühte rühma sakslase, rumeenlaste, ukrainlase, ungarlase ja itaallasega. Siin selgus kohe esimene meie kirikute üsnagi suur erinevus.
Oleme oma väikeses Eesti kirikus harjunud, et kõik teevad kõike – vajadusel asendame mõnes väiksemas ülesandes ka vaimulikku, nt peame palve jne. Mujal Euroopas ja eriti seal, kus kõik kirikus töötavad inimesed on enamasti ka palgalised töötajad, on tööülesanded teada ning fikseeritud.
Seda, et koorijuht võiks vahel ka piiblitunde pidada või koguduse perenaise ülesandeid täita, tuleb siiski harva ette. Seetõttu oli meie rühmas esialgu pikk vaikus. Keegi ei soovinud kogemuse puuduse tõttu piiblitundi juhtida, veel vähem alguspalvet teha. Kõik väitsid, et pole kunagi pidanud midagi sellist tegema.
Saime siiski hakkama. Itaalia noormees pidas alguspalve, mina juhtisin piiblitundi (ka esimest korda tegelikult) ja lõpupalvegi sain peetud – seda siiski mitte esimest korda. Ja kõik oli väga tore! Arutlesime teemal 1Kr 12:12–27.

Üks soov, erinevad teed
Kohtumise peamine eesmärk oli töötubades toimuvate arutelude põhjal kokku pandav resolutsioon. Valida sai erinevate töötubade vahel: kultuur, meditsiin, poliitika, haridus, majandus, globaalne vastutus ja perekond/generatsioonid. Oma erialast tulenevalt valisin kultuuri.
Lühikese sissejuhatuse teemasse tegi Werner Stepanek Saksamaalt, kes rääkis kiriku olulisest rollist olla nähtav läbi arhitektuuri, kirjanduse, kunsti, muusika ja tantsu. Ta väitis, et kirik on tegelikult olnud ajaloos alati number üks kõikides mainitud kunstiliikides – Piibel on enim loetud raamat, vaimulikke laule à la «Püha öö» tuntakse maailma igas nurgas, rist sümbolina on kunstis enim kasutatud jne.
Ent tänapäeval see enam nii pole. Kuidas taastada seda, et inimesed ei jalutaks kasvõi kirikuhoonetest nii mööda, et ei pane tähele, millega on tegemist? Ühise arutelu tulemusena jõudsime selleni, et soov, mida me saavutada tahame on üks. Tee, kuidas selleni jõuda, on aga vaatamata Euroopa väiksusele siiski riigiti väga erinev.
Näiteks ei ole võimalik üks ühele tuua praegust kiriku olukorda Saksamaal üle Eesti konteksti või Prantsusmaa väikese luterliku kiriku eksisteerimist viia Norrasse. Protestantlike kirikute kese on arusaadavalt Saksamaal ja Kesk-Euroopas. Tihti näevad sealsed kirikute esindajad protestantlike kirikute rõõme ja muresid ka vaid sellest lähtekohast.
Seetõttu oli neile üllatuseks ning pakkus suurt huvi Eesti kiriku olukord, aga ka näiteks väikese Varssavi metodisti koguduse tegutsemine. Rääkisin, et kui laulu «Püha öö» on veel iga eestlane kasvõi kaubanduskeskuses kuulnud, seostamata seda samas kohe kirikuga, siis sõna «piibel» ei pruugi paljudele mitte midagi tähendada.
Tutvustasin neile, mida me Eestis n-ö sisemisjoni tööna püüame teha, otsides kaasajale omaseid vorme ja võimalusi jõudmaks inimesteni, kelle ajalugu ei ole sugugi kristlik ning kust on kristlikud traditsioonid kadunud. Minu mõtted muusikast, mille kaudu jõuda noorteni, ning interneti ja sotsiaalmeedia «ärakasutamine» kiriku kasuks pani inimesed kaasa rääkima ja arutlema. Mul on väga hea meel, et mõlemad mõtted said ka lõppresolutsiooni kirja.

Märksõna dialoog
Veel üks oluline märksõna, mis ehk praegu meie kirikus ei ole nii aktuaalne, oli dialoog. Dialoog meie kontekstis tähendab koostööd teiste konfessioonide, riigiesindajate ja organisatsioonidega. Euroopas on aga terav probleem ja mõtlemisaine, kuidas suhtuda pagulastesse, kuidas olla nendega dialoogis.
Tõepoolest, kui ikka ühel päeval on riigi rahvastikust 2–3 miljonit inimest teisest rahvusest, kultuurist ning religioonist, kas siis on üldse õigust nõuda, et me siin oleme kristlik riik või et meie riigis on riigipühad kristliku traditsiooni järgi? Pean tunnistama, et sel nädalavahetusel Budapestis mõtlesin esimest korda tõsiselt nendele küsimustele. Kindlasti ei ole selline olukord lihtne.
Üks vanahärra tõi näite, et tema lapse klassis on 25 õpilasest vaid neljal samast rahvusest vanemad. See tähendab loomulikult, et tuleb arvestada kõikide erinevustega. Nii jääb ka Euroopas järjest vähemaks religiooniõpetust koolides, sest pole võimalik anda nii palju erinevate usundite õpetust, kui paljude esindajaid on õppimas.

Me ei ole üksi
Võiks mõelda, mis selliste kohtumiste mõte üldse on. Tulevad kokku, arutlevad, teevad tarka nägu ja lähevad jälle laiali. Midagi erilist ju ei muutu. Ma tahan uskuda, et siiski muutub. Need ligi 90 inimest, kes läksid uute mõtete ja teistelt saadud innustavate või hoopis muremõtetega oma koju, räägivad seal neid teemasid edasi.
Neil on võimalik võtta kaasteelised kusagilt kaugelt Euroopast eestpalvesse. Nad saavad toetada teisi ka rahaliselt, kui tunnevad, et neil on see võimalik. Oli südantsoojendav, kui palju sel nädalavahetusel räägiti Ukrainast ja sealse väikese luteri kiriku olukorrast. Ukraina oli eestpalves igal hommikul ja õhtul ning ka pühapäevasel jumalateenistusel. Meil kõigil oli võimalik teha annetus ning kirjutada julgustav kiri Ukraina kristlastele … Mõtlemapanev.
Just see vendluse, sõpruse, ühtsuse tunne, mis ühendas neid inimesi kolmel päeval Budapestis, kus enamik meist kohtus üksteisega esimest korda, tundes end samas vanade tuttavatena, oli liigutav. Me ei ole üksi. Meil on üks Jumal. Meil on üks usk.
Meil, ilmikutel, ei olnud seal vaja vaielda ega arutleda keerulistel teoloogilistel teemadel. Meie jaoks oli teema number üks inimene ja see, kuidas teda Jumala juurde tuua. Mida suudame meie ilmikutena teha ära kirikute juures, et olla valguseks teistele sel ühisel teel. Meie töö on samuti oluline ja seda ei tohi alahinnata. Peame kokku hoidma ning olema üksmeelsed siin Euroopas, siis oleme rohkem nähtaval ja kuuldaval. Me oleme koos teel.
Sigrid Põld,
EELK XXIX kirikukogu liige