Oleks võinud …

Aprillikuu hingehoiuveerus kirjutasin naisest, kes sai haiget teiste (oletatavast) arvamusest tema kohta. Sain vastukaja, et need omasoo­ihalejad ronivadki igale poole. Olin üllatunud, sest ei mõelnud lugu kirja pannes kordagi sellele, et niisugune seos võib tekkida. Ootan huviga, milliseid mõtteid tekitab seekordne lugu.
Maikuus räägitakse ja kirjutatakse palju emadest, emaks olemise raskustest. Eks ka rõõmsatest lugudest, mis südames pulbitsevad ja jõudu annavad. Kui emad on veel elu ja tervise juures, saab minna nende juurde, kirjutada või helistada. Ent kui nad on surnud, siis tõdeb osa inimesi, et nii palju jäi ütlemata või (koos) tegemata.
„Ma ei teadnud, et see on nii raske!“ ütleb mu vastas istuv mees ja vaikib pikalt. Tean, et ta on aasta tagasi matnud oma ema ning et tegu on vähese jutu mehega. Kuidas meie vestlus siis läheb? „Ma saan aru, et sul on praegu raske. Kas sa võid mulle rääkida, mis sulle raske on?“ Mees vaatab mind, siis rändab pilk kaugusesse.
„Võin, kes mind keelab – ema on nüüd ju surnud. Ega ma teda muidugi eriti kuulanudki, aga keelas ta mind küll kõvasti. Just selle pärast, et ma endast ja oma elust kellelegi ei räägiks. Eriti võõrastele. Veel vahetult enne surma ütles mulle, et pojake, mul on kahju sinust, kui sa nüüd, pärast mu surma üksi jääd … Aga vaata, et sa mu manitsusi meeles pead ja rohkem omaette hoiad.“ Pikk vaikus. Tunnen, et on vale seda vaikust katkestada.
Ma ei peagi midagi ütlema, sest jutt läheb edasi: „No eks ma tegin ka nii, nagu ema ütles. Hoidsin juba kooli ajal rohkem omaette, ei seltsinud kellegagi, sain ise hakkama. Eks tehnikumi ajal oleksin küll tahtnud mõne tüdrukuga lähemalt tuttavaks saada, aga see, kes mulle meeldis, valis mu kursavenna. Selle, kellega just nagu hakkasin sõbraks saama. Siis tuli nagu must auk. Ei teagi, mis juhtus, kool jäi pooleli, kellegagi suhelda ei tahtnud. Ema oli ainuke, kes mul oli, ja tema hoolitses mu eest hästi. Sain tööd ja head palka. Elasime emaga koos ja nii need aastad läksid.“
Lühikese jutuga mehe kohta oli ta nii palju rääkinud, et imestasin endamisi, kuidas see võimalik on. Küsin: „Oled end vist läbi elu üsna üksikuna tundnud?“ „Jah. Kuigi, ega ma varem sellest aru ei saanud. Nüüd, pärast ema surma alles … Ema ütles, et ära jaga end teistele, saad haiget. Ega ma emaga ka eriti avameelne olnud. Hoidsin temast ka eemale. Eriti viimastel aastatel. Asjad olid meil olemas, toit laual, aga ega me omavahel suurt rääkinud. Nüüd mõtlen, et oleks võinud rohkem küsida. Varasema kohta. Ükskõik mida. Kui ta veel elaks. Aga enam ei saa.“
Vaikus. „Tegelikult – räägin temaga küll. Kui ta haual käin. Väga tihti ei käi, nii kord kuus. Paar kuud tagasi, kui seal istusin ja emaga rääkisin, läks mu töökaaslane mööda ja tuli mu kõrvale istuma. Istusime tükk aega vaikides ja ta ütles siis, et võiksin kellegagi elavatest rääkida, siis ei peaks surnuga rääkimas käima.
Veel ütles, et on mind jälginud töö juures ja on mures mu pärast. Noh, et töö teen korralikult ära küll, aga käin ringi nagu kummitus – ei räägi, olen vaikselt. Inimene peab kuskil saama oma mõtted välja rääkida. Mäletan, et küsisin vastu, et kus ma siis räägin. Kellele? Ta ütles, et tema üks hea tuttav sai pärast oma ema surma hingehoidjalt abi. Nii ma siia tulin. Kuigi ausalt – mis see võõrale rääkimine aitab, ah?“
Kinnitan talle, et see on üks hea samm, mille ta on teinud. Nii saame koos vaadata, kuidas tal läheb, ja leida üles, mis tema sees tervenemist vajaks. „Räägi mulle oma emast,“ palun teda ja lühikese jutuga mehe pilk rändab uuesti kaugusse, kui ta hakkab ema meenutama.
Meil kõigil on oma lood ja on (olnud) emad. Ka neil, kes ei tunne oma emasid või ei taha neid tunda seetõttu, mis kunagi on tehtud või öeldud. Tervenemine saadud hingehaavadest on võimalik. Jumala abiga.
Tuuli Võsa