Noorsoo tegevus ja leerilaagrid Ameerika eestlaste hulgas

Vaadates igal pühapäeval kirikupinkidele, näeme palju vanu inimesi, veidi keskealisi ja üpris vähe noori. Koguduse tulevane põlvkond puudub! Kuidas selline olukord on tekkinud?
Oli aeg, kus vanemad tõid lapsed ja noored endaga kirikusse kaasa. Siis olid suuremates keskustes eesti kirikud ja jumalateenistused toimusid igal pühapäeval. Kuid tänapäevane kiire elutempo on järjekindlat kirikuskäimist seganud, eriti noorte ja nende vanemate seas.
Kiriku asemel on pühapäeval vaja käia eesti koolis, ujumisvõistlustel, jalgpalliturniiridel, näidendiharjutustel või teistel noortega seotud üritustel. Ega ma neid tegevusi laida – kiidan neid pealegi, sest need annavad noorte haridusele, kehale, distsipliinile ja seltskondlikule kasvatusele palju juurde. Aga taoline tegevus on noored kirikust eemale viinud.
Kui kommet kirikus käia pole lapsest saadik sisendatud, siis on seda raske teismelisena juurutada. Kirikusse minek on siis seotud sunni ja tõrkumisega ja kui saadki lapse kirikusse, on kõigil meel must. Noored küsivad, miks nad peavad kirikusse minema. Kuigi tavaline vastus on lihtne, et pead, ei piisa sellest tänapäeva noorele, kes tahab konkreetset põhjust. Vastus peab sisendama tahet kirikusse minna – noor peab pühakojast midagi leidma ja tundma, kuidas see teda täiendab.
Mida tahavad meie noored?
Noor tahab olla õnnelik. Kuidas saame sellele kaasa aidata, kui oleme üks või kaks põlvkonda noortest eemal? Materiaalselt saame järeltulijate eest väga hästi hoolitseda, kuid kas sellest piisab? Matteuse evangeeliumis vastas Jeesus kuradi kiusatusele kõrbes, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.
Inimene vajab rohkem hingelist kui kehalist rahuldust. Kuigi noored tihti ei sõnasta oma vajadusi, otsivad nad ka hingele rahuldust. Tihti leiavad nad seda sõpradega olles. Kambaga on palju juttu ja tegevust, ununevad isiklikud mured. Seltskondlik elu noorte seas on alustala näiteks spordi-, kultuuri- ja suusapäevadele, rahvatantsu treeningutele ja muudele kokkutulekutele.
Kuigi olen üldistavalt rääkinud noortest, on samad probleemid akuutsed ka Ameerika kogudustel – mõtlen tegelikult USAs elavaid ja ennast eestlaseks pidavaid noori.
Elu kahes kultuuris on meie noortele kanda andnud erilise koorma ja see mõjutab nende tegevust. Noored, ka nende vanemad, pühendavad küllalt palju aega ja ressurssi, et olla eestlane.
Leerilaagri algus
Hea tahe säilitada eestlust ilmneb soovis käia eesti leeris. Aga eestlased on USAs laiali pillatud, kogudused väikesed ja tihti raskustega kättesaadavad. Kuigi paljud käivad regulaarselt kirikus Ameerika koguduste juures, tahaksid nad käia eesti leeris.
Idee korraldada laager tuli leeriealiste laste vanematelt, kui kohalikus koguduses kas kauguse või õpetaja puudumise tõttu ei olnud võimalik leeriõpetust saada.
1996. a kevadel hakkas Baltimore koguduses grupp vanemaid muretsema, kuidas nende lapsed saaks eesti leeris käia. Õpetaja Viise oli Eestisse läinud ja Baltimore kogudusel polnud õpetajat, jumalateenistused toimusid juhuslikult.
Pöördusin leeri korraldamise küsimusega oma kauaaegse sõbra praost Thomas Vaga poole, kes soovitas korraldada leerilaager, mida oli Rootsis tehtud juba 1960ndatest alates. Andsin soovituse lastevanematele edasi ja see leidis poolehoidu, kuigi oli ka kahtlusi. Pärast lühikest arutlust lepiti kokku teha leerilaager Lakewoodi laagriväljakul 1997. a suvel.
Esimese leerilaagri võtsin enda korraldada ja praost Thomas Vaga nõustus olema laagri vaimulik ja hoolitsema õppekava eest. Leerilaagri ametlik ettepanek tehti skaudi- ja gaidimalevate aastakoosolekul oktoobris 1996. a.
Esimene leerilaager
Põhja-Ameerika mandri esimene leerilaager, kus õppis kümme noort, toimus siis augustis 1997 ja kestis kümme päeva.
Leerilaagri õppekava koostati enne laagrit, nii et iga õpilane sai laagri alul isikliku vihiku päevakava, korralduste ja õppematerjalidega. Igal päeval oli oma teema ja programm. Laagri õppekavva kuulusid videod, loengud ja kodutööd. Õpetust jagati peamiselt peamaja suures toas, aga ka metsamatkal, lõkke ääres, lipuväljakul ja metsakirikus.
Päevakava sarnanes skaudi- ja gaidilaagrite kavaga. Äratus oli kell 7.20, öörahu kell 23.30 ning vahepeal oli ette nähtud kuus tundi õpetust ja muud tegevust. Pärast hommikusööki heisati ja pärast õhtusööki langetati lipp koos palve ja lauluga. Päevakavas oli ka vaba aega spordiks, lugemiseks, õppimiseks ja saunaskäiguks.
Leerilaagri õpilased magasid ühistelkides, poisid ja tüdrukud eraldi. Ühistelgid annavad hea võimaluse leeriõpilastel üksteist tundma õppima ning kindlustavad kõigile ühesugused elamistingimused. Peamajas toimusid õppused ning seal oli esmaabipunkt ja leerilaagri kontor.
Ühel õpilasel tuli idee koostada mälestuseks leerilaagrist album. Olin noorte tegemisi sageli pildistanud ja nii tegin igast pildist kaks koopiat.
See esimene leerilaager Põhja-Ameerika mandril õnnestus hästi ja võis arvata, et see ei jää viimaseks. Ameerika kogudused pakkusid küll eesti lastevanematele mitu korda võimalust lapsi nende leeritundi panna, aga kõik eelistasid eesti kombe kohaselt korraldatud leeriõppust.
Need päevad Jumala looduses jumalasõna õppides on lastele olnud meeldejäädav elamus, mis valmistab neid ette mitte ainult leeriõnnistuseks, vaid ka eluks.
Mida õppisime esimesest leerilaagrist?
Esiteks, leeriõpilased sulasid üheks pereks armastusega, mida peegeldas nende soov olla koos õnnistatud. Leerilaagri põhimõte oli alguses pakkuda ainult leeriõpetust ja jätta õnnistamine iga leerilapse kodukoguduse korraldada. Kuid leerilaagris toimus ime. Lapsed tulid kõik minu juurde ja palusid, et kas neid ei saaks koos õnnistada.
Kuna Baltimore leerilaste vanemad plaanisid juba leeriõnnistamist, otsustati seda teha Baltimores. Kuigi pidime plaane tublisti muutma, läks õnnistamine ning järgnev pidu Baltimore Eesti Majas hästi korda.
Teiseks, nende loomingulist koostööd on näha mälestusalbumist, mille koostamine oli täielikult noorte algatus. Nad said aru, kui tähtsad on mälestused ja nende ühiskogemuste säilitamine.
Kolmandaks saime teadmise, et leerilaager tuleb pidada eraldi skautide-gaide laagrist, sest palju on õppida, aga aega vähe. Laagri ajal sai kaks korda käia Lakewoodi Pühavaimu kirikus jumalateenistusel. Oluline osa leerilaagri õppusest on just aru saada jumalateenistuse tähendusest ja sellel toimuvast. Lisaks on leerilaager kõrvalmõjudest eraldatud.
Teine leerilaager
Teine eesti noorte leerilaager, kus õppis jälle kümme noort, toimus 2001. a Järvemetsa laagrialal. Kuigi leerilaagri põhimõte on ainult õpetust pakuda, saadi varakult üksmeelele ja otsustati korraldada ühine leeriõnnistamine. See leidis aset Lakewoodis oktoobris 2001.
Õppekava oli sarnane eelmise leerilaagriga, rajatud päevateemale ja iga õpilane sai isikliku vihiku. Nagu esimeses leerilaagris, koostati seegi kord mälestusalbum. Aga sel aastal oli peamaja teisel korrusel ette nähtud leeriõpilastele töötuba, kus nad võisid teha enda albumi, kodutööd või lihtsalt lõõgastuda. Leerilaagris on kombeks käia üks päev metsas matkamas. Õpetaja Vaga rõhutas retkel, kuidas loodus on Jumala töö.
Kuhu nüüd minna?
Leerilaagrid on andnud noortele rohkem kui ainult leeritunnid. Leerilaager on elamus, mis toob noored kokku kristlikku keskkonda, kus nad on vabad ennast leidma ja Jumalaga suhet looma.
Taoline keskkond tiivustab ka inimlikke suhteid – vaata ainult, kuidas grupp noori kokku kasvab. Näiteks oli meil väljasõit Lakewoodi Eesti Majja, et kuulda Eesti Kaitseväe Orkestrit. Teades, et noortel on palju sõpru, andsin «linnaloa» kuni kella 22.30. Kontserdi ajal nägin, kuidas leerilaagri noored istusid tihedalt koos nagu viinamarjakobar. Pärast kontserti aga, enne kui tantsubänd oli ennast üles seadnud, tulid noored minu juurde palvega tagasi laagrisse sõita. Tahtsid minna mürglist eemale tagasi rahulikku loodusesse.
Nendest saavad tõesti hingelt õed ja vennad, mitte ainult nimeliselt. Tulevik pole tume, vaid pigem särav, eriti kui niisugused noored hakkavad eesti kiriku tegevuse eest hoolt kandma.
Agu Ets

Augustis 1997. a toimus Põhja-Ameerika mandril esimene leerilaager, kus õppis kümme noort ja nende leeriõnnistamine toimus Baltimores 1997. a sügisel.
Teises leerilaagris 2001. aasta juulis õppis jälle kümme noort. Neile anti leeriõnnistus Lakewoodis oktoobris 2001.
Kolmas eesti noorte leerilaager toimus 11.–21. juulini 2003. a Järvemetsa laagrialal, kus õppis kümme 14–16aastast leerilast kokku viiest osariigist. Leerilaagri vaimuliku elu eest hoolitsesid praost Thomas Vaga ja pastor Heino Nurk. Iga leeriõpilane sai laagri alul oma isikliku eestikeelse Piibli, mida sai kasutada õppekava ülesannete täitmiseks.