Nikolai Roerich ja Uku Masing

Alguses kütkestasid mind Nikolai Roerichi (1874–1947) äravahetamist välistavad maalid. Siis reisiraamat „Altai – Himaalaja“ (1990). Nõukogude Liidu lagunedes hakkasid Eestisse jõudma ka Venemaal taastrükkimist leidnud Roerichi luulet sisaldavad raamatud.
Kuidas tekivad lugemismällu vahel kummalised seosed? Sarnaselt tundmatul maastikul viibides äkki tekkiva tundega, et siin olen ma olnud. Või öeldes „Juhan Liivi maastik“, häälestub miski meis üksteisega üpris sarnastele maastikutüüpidele ning aastaajale. Ja lugedes venekeelset Roerichi luulet, kangastuvad äkki Uku Masingu (1909–1985) eestikeelsed värsid?
Kas see on Kiievi-Vene bõliina „Lugu Igori sõjaretkest“ pidulik-arhailine stiil (meile vahendatud August Annisti (1899–1972) poolt), mis on Piiblist kandunud ka Masingu ja Roerichi keelekasutusse, segatuna ida sõnade, hõngude, häälte ja maitsetega?
Ilmselt on need mõlema autori kõneldavad ja mõistetavad keeled, mis tekitavad autori keelde ja meelde lisaks veel midagi sõnastamatut. Iga keel kingib oma meelkonna? Rääkimata värsside pildilisusest, mis seob Masingut ja Roe­richit, aga ka Rabindranath Tagore (1861–1941). Kolme loojaisiksuse kolmainsus: mõtleja, luuletaja, maalija?

Masingu filmi jaoks Haljand Udamit (1936–2005) küsitledes jätsin mind paelunud mulje kontrollimise lõpu poole. Tulemus oli malbelt öeldes negatiivne. Roerich oli entsüklopeedia-hierarhilise Udami jaoks Masinguga seoses kõrvaline persoon: „Vat seda ma ei oska tõesti ütelda, /…/ sellest ei olnud juttu kas, kui palju see Masing tundis Roerichi kunsti.
Muidugi tal oli olemas /…/ see omal ajal enne sõda ilmunud Roerichi album piltidega. /…/ Aga ilmselt neid Roeri­chi kirjutisi ta vaevalt tundis ja ei olnud juttu ka sellest kunagi, kuidas Masing suhtus teosoofiasse, selle Jelena Petrovna Blavatskaja [1831–1891] teostesse, kelle järgija siis Roerichi perekond oli.“
Tosina aasta jagu hiljem sattusin Eesti Kultuuriloolises Arhiivis lugema Uku Masingu kirju Ivar Vidrik Ivaski (1927–1992) isale Vidrik Ivaskile (1892–1975) Riiga. Seal kirjutab Masing 1. mail 1939: „Lugesin „Segodnjast“, et Roerichi muuseum on annud välja yhe monograafia temast. Ehk teate, kus Riias on säärane asutus. Tahaksin tellida selle, sest Roerich on yks neid, kes mulle meeldivad kõigiti“, ja 28. septembril 1939: „Loen praegu Roerichi yht lauludekogu „Tsvetõ Morii“.“
Tõenäoliselt luges Masing 1921. aastal Berliinis 128 leheküljel trükitud kogu. Üht-teist luulekogust sööbis minugi lugemismällu, andes hiljem tagantjärele mingeid ähmaseid ühishelke.
Roerichi seltsid üle maailma tegutsevad siiani, Riias, Helsingis ja ka Tallinnas on Eesti Roerichi Selts – viimane on venekeelne ja harva kuulda. Masingu huvi peitus tõenäoliselt võimaluses heita pilk Roerichi ekspeditsioonidel kogetu ning piltidesse ja värssidesse jõudnud muljetele.
Siberi põlisrahvaste kultuuride heale tundjale Masingule ei olnud saladuseks, et alul puhtteaduslikele maakuulamisretkedele järgnesid pahatihti Tsaari-Vene kindlustatud garnisonid maade hõivamiseks. Lapsena Haapsalus suvitanud Nikolai Roerich on mälestustes talletanud Läänemaa talupoja kündmisega kaasnevaid kriipivaid-vilistavaid helisid paepõhjal õhukeses mullakihis, hiljem tundis Roerich huvi setude vastu.
Vene-Wikipedia viitab Roe­richi viiele Eesti-ainelisele maalile. Peterburis on alati kaalutud ekspeditsioonidel kogutud teadmisi kulla väärtusega ja nõukogude Leningradis ei olnud lood teisiti. Suurrahvaste (suurriikide) ambitsioonides on eriti tähtsal kohal eksootiliste keelte õpetamine, raamatutes kaugetele maadele reisimise romantika, aga ka see, milliste riikide esindajad panid maadeavastajatena oma jala esimesena maha poolustel, meredel, saar­tel või väinadel – tänapäeval ka mere põhjas.
Edaspidine lähtuks nagu esmaavastuse sümboolsest kuuluvusest. Ühe kujutlusliku maadeavastusretke on kirja pannud ka Uku Masing oma „Hannolaulus“ (1934–1940). Paljud kohanimed Eestis on põlistamist leidnud just Tsaari-Venemaa sakslastest maadeavastajatele kingitud mõisate näol. Loomulikult koos kohalike eesti hagijate ja pärisorjadega.

Eelkõige Roerichi Venemaal valminud töödes hõljub suurvene romantikaga segatud üleolevat kangelasuhkust, pisut sarnaselt üle Peipsi Vene laudu Eestisse vedavale Kalevipojale. Et üles ehitada peenemat sorti elamist linnas – talupoeg elas ju palkidest rehielamus ka Kreutzwaldi elupäevil. Vene kangelasmaastike maalimine tuli Roerichi loomingusse tagasi Teise maailmasõja ajal, kui kohalikud võimud keelasid tal maalida India maastikke kartuses, et neis võivad peituda topograafilised vihjed.
Kui Nikolai Roerich maalib oma „Viimase ingli“ (1912) ja „Hukule määratud linna“ (1914), viidates saabuvale maailmasõjale, on talle pääseteeks kolimine tervislikel põhjustel Soome ning Venemaa piirid sulguvad ta selja taga.
Ka Uku Masingu luules võime tahtmise korral leida prohvetlikke viiteid juba järgmistele apokalüptilistele sündmustele. Tema jääb Eestisse tööle.
„Hiiobiga töötada ei julge, sest üheainsa sõna kallal võib enda hulluks mõelda. Mu meetodid on ju idamaalised ja sellasele läänemaalasele nagu Bulmerincq1 täitsa võõrad, aga ma leian ennekuulmatuid asju sellega, – milledest pole mingit kasu.“ See katke kirjast Liile võiks kergitada küsimuse: aga millest siis on kasu?
Ühe võimaliku vastuse nopime teisest kirjast: „/…/ on ikka tore, on kohe tähtivallutaja tunne kui saad pinge endast viia pintslisse või sulge, teha nagu oleksid tea milline tuul. Ja mu hing on endalle täis, sest need hoogsad tunnid ma olen hävitand lugedes grammatikaid ja sõnastikke.“ Aga teab mitmenda kirja Liile lõpetab Uku Masing järgmise sooviga: „Aga Sinul olgu kerge nagu valgel pääsukesel tuules!“
Vallo Kepp

1 Alexander von Bulmerincqi (1868–1938) tähtsaimateks õpilasteks on süroloog Arthur Võõbus (1909–1988) USAs ja Uku Masing Eestis.