Nelipüha, kas meie võimalus?

Minult küsiti, kas suvisted on nelipüha. Vastasin: „Ei, nelipüha on suvisted.“ Kuidas muidu saab ära seletada, miks see püha ei ole alati ühel ja samal päeval. Sama lugu on taevaminemispüha ehk suure ristipäevaga. Need päevad on ju tulnud eesti rahva teadvusse kirikuaastaga. Imestamisväärt, et eesti rahvas on kristliku aastajaotuse sulatanud igapäevasesse ellu. 

Tundub, et see püha on meie esivanemaile olnud eriti tähtis, kuna nimes on number, mis viitaks kui püha pikkusele, mitte üks päev. Pean tähtsaks sellist esivanemate mõtlemisviisi, et kristlikke pühi on nimetatud rahvapäraste nimedega. See näitaks nagu selle rahva erilist olemust, mis ei ole mehaaniliselt teistest keeltest ja  teistelt rahvastelt kopeeritud.

Nelipüha ongi teise, meile nähtamatu maailma puudutus. Jumala Vaim täidab inimesi selles maailmas ja muudab nende olemust. Just olemus muutub. Ei ole tähtis erinevate keeltega rääkimine, tervendavate imede tegemine, mida tavaliselt rõhutatakse nelipühaga seoses, vaid mõtlemise, ellusuhtumise ja ka pühakirja mõistmise muutumine, taeva puudutus. Nagu Paulus kirjutab: „Maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt“ (1Kr 2:14).

Mul on selline ettekujutus, et meile oleks nagu antud võimalus teistsuguse olemuse mõistmiseks juba alates kaugetest esivanematest ja sellele on viiteid meie keeleski. Nagu õndsus, mis viitab teispoolsusele ja siinpoolsuses ihaldatav õnn, mis on ühest tüvest. Kuid me ei ole seda kasutanud, vaid oleme vajunud kõikide teistega maisesse madalusse ja hallusse. 

Ometi olen kindel, et Jumala Püha Vaim tahab meid puudutada. Sellepärast kutsun teid üles palvetama, et Püha Vaim tahaks ja saaks meid puudutada, aga selleks peaks meie endi sees olema tahtmine anda end tema kätte ja valmisolek tema puudutuse vastuvõtmiseks. See ongi nelipüha.

Eenok Haamer,

Mustvee koguduse õpetaja