Neli tuult tõid rahva Kesk-Eestisse kokku

Nelja Tuule ristirännak, mille raames neli misjonigruppi neljast Eesti servast vabariigi keskpunkti Paide suunas liikus, sai teoks Misjonikeskuse initsiatiivil 1.–5. juulini.

See rännak oli misjonikeskuse jaoks esmakordne taoline. Vajaduse mingis vormis rahva sekka kuulutama minna tõi eelmisel aastal välja Leevi Reinaru. Milline see vorm olla võiks, selles polnud päris kindlad ei eestvedajateks kujunenud kolme Soome misjoniorganisatsiooni misjonärid ega meie koguduste esindajad. Rännak saigi julgeks katsetuseks, kas mõnel pool mujal end tõestanud kuulutusvormid siin töötavad.
Eesti- ja venekeelsed rändurid
Ettevõtmisega tuli kaasa 17 kogudust, kes rännakulisi vastu võtsid ja varustasid. Rändajaid oli kokku 27, oikumeenilises seltskonnas nii vaimulikke kui ilmikuid. Üks grupp oli venekeelne, koosnedes teiste seas seitsmest Ingeri kiriku misjonikursuse õpilasest ja nende juhendajatest.
Igal rühmal oli oma strateegia, mis tulenes viimselt rühmas osalejate annetest. Rändama kutsuti inimesi kristliku meedia vahendusel, samamoodi otsiti eestpalvetajaid. Mõne hinnangu järgi jäi korraldusaega napiks, ehkki ürituse ettevalmistamine algas varakevadel. Olulist paindlikkust tuli ilmutada ka reisi käigus. Eestvedajad on väga tänulikud kõigile kogudustele, kes tundmatus kohas vettehüppamisel araks ei löönud, ning rõõmustavad, et kogu protsessist oli palju õppida.
Loodetavasti kujuneb Nelja Tuule ristirännakust traditsioon, mis teeb hea sõnumiga tuttavaks eestimaalased eelkõige neis paigus, kuhu tavaline kogudusetöö ei ulatu.
Rännati autodel. Venekeelne grupp alustas Narvast, pagasis külakostiks tunnistused, laul, pantomiim. Narva kogemus näitas, et kohalikud olid tänavatel väga avatud usu teemal rääkima ja isegi palvetama, aga ütlesid kohe, et väljapakutud koosolekutele nad ei tule, ning pidasid sõna. Põhjenduseks toodi segadus kõikvõimalike misjonäride pärast, kelle kohta ei tea kunagi, on nad kristlased, mormoonid või Jehoova tunnistajad.
Tapa metodisti kogudusse evangeelsele õhtule kogunes rahvast seevastu täissaali jagu, nende hulgas olid paljud tänavaelanike väljanägemisega. «Lahkusime pisarsilmil,» tõdes üks rännakuline. Tallinna Peeteli koguduses plaanitud õhtule osalejaid ei tulnud, põhjenduseks toodi kaunis suveaeg. Et grupp oli tulnud Eestisse eelkõige õppereisile – õppijateks lugesid end nii misjonikursuse noored kui nende juhendajad –, siis tunti rõõmu koguduse tänavalastetööga tutvumisest.
Sisukad kohtumised
Tallinnast asus teele neljaliikmeline näitetrupp lastele mõeldud nukuetendusega. Mis sobib lastele, sobib ka täiskasvanutele, oli kogemus EELK Randvere, Jüri, Viimsi, Juuru, Kose koguduse ning Saku ja Kohila huvikeskuse juures. Lapsed elasid esitatud piibliloole kaasa ja suhtlesid elavalt nukuga. Osalejaid oli vanuses ühest kuni 87 aastani.
Ühele rändajale oli see esimene kogemus lastetööst ning jättis teadmise, et igal juhul tasub oma nõrkuses Jumala kutset tajudes usu peal välja minna.
Läänemaalt hakkas kolmeliikmeline grupp liikuma paar päeva hiljem kui teised, sihiks Märjamaa ja Rapla kant. Kindla kellaajaga üritusi polnud kuskil kokku lepitud ning rühmal jäi üle vaid imestada, kuidas Jumal ise annab sisukaid kohtumisi. Pandi tähele, et eesti inimene avaldab oma mõttemaailma pigem neljasilmavestluses kui suuremas seltskonnas.
Valgast teekonda alustanud kuus kuulutajat kogesid üldjoontes sama mis teised: täiskasvanuid koguduste juures üritusel osalema saada on väga raske. Natuke parem on olukord lastega, kes mitmel pool näisid janunevat suurte inimeste heatahtliku kontakti järele.
Lühemaid ja pikemaid tunnistusi jagades ning lauldes läbiti Tõrva, Torma ja Voore kant, külastades nii kogudusi, rahvamaju kui hooldekodu.
Laupäeval võisid huvilised Paide kirikus ja selle kõrval Paide rahvusvaheliste paepäevade laadal vaadata veel rännakuliste nukuteatrit ja pantomiimi. Lõpuüritusel kirikus kõlas sajapäisele kuulajaskonnale tunnistusi ja Misjonikoori laul.

Piret Riim,
Misjonikeskuse meediatoimetaja