Nagu teistes peredes

Ees ootab advendiaeg. Mõnes peres suure rõõmu ja ootuse aeg, teises soovitakse pigem, et oleks tavaline kuu ning ei räägitaks muudkui va jõulujuttu. Jõululaulud … ja kingitused – see võiks teha hinge hellaks, kuid toob sageli hoopis ärevust ja tunnet, et kõike on liiga palju ja raha liiga vähe. Aega ka ei ole, et seda kellelegi kinkida. Nii on päris palju inimesi, kes on hädas tunnete ja mõtetega, mida kalendriaasta lõpp ning kirikuaasta algus endaga kaasa toovad.
Mulle on öeldud, et see pole õige Jeesuse järgija, kes ei suuda kommertsmaailmast end välja lülitada ja oma südant Päästja tulekuks ette valmistada. Jah, see oleks tõesti ilus, kui meil õnnestuks end juba advendiaja tulekuks häälestada nii, et oleme rahus ja suudame südamest välja saada kõik, mis ülearune, et Õnnistegija armu jaoks ruumi teha. Päriselt ei pruugi nii ladusalt minna.
Tänane lugu toob esile ühe pere. Ema, isa ja kaks last. Nende igapäevaelu on sujuvalt korraldatud, mõlemal vanemal meelepärane töö ja piisav sissetulek ning lapsed on oma eluga rahul. Samuti on kõik pereliikmed aktiivsed vabatahtlikud ning leiavad aega oma huvialadega tegelemiseks.
Koos käiakse palju looduses ning teatris. Sõprade peredega võetakse ette vahvaid väljasõite ja korraldatakse üksteise juures pidusööke, mis on mõeldud nii suurtele kui väikestele. Ometi on viimastel kuudel hakanud nii ema kui isa miski häirima. Kõik oleks nagu korras, aga ei ole ka. Keegi otse kellelegi midagi sellist pole öelnud või teinud, mis halba tunnet tekitaks. Elu on pealtnäha täitsa tavalises rütmis.
„Tulime hingehoidja juurde, sest ei saa aru, mis meiega lahti on,“ ütleb naine. Mees noogutab. „Psühholoogi juurde ei tahtnud minna, sest mis meil seal rääkida oleks. Midagi pole ju kellegagi juhtunud, suhted peres on head. Kui kellelgi tekivad pinged, räägime seni, kui saame asjad korda. Oleme üksteisega mõistvad ja hoolivad, aga hinges ikkagi kripeldab,“ jätkab naine hoogsalt, kuni selleni, kui tabab endalt abikaasa pilgu.
Sekundi murdosa jooksul on näha, et naises muutub midagi. Ruumis on vaikus ja õhk väljaütlemata sõnadest pinev. Naine hakkab nutma, mees võtab tal õlgade ümbert kinni ja hoiab õrnalt. Raske ohe mehe suust paneb naise võpatama. „Kullake, sa mõtled üle jälle. Rahune. Me saame sellest koos üle. Mis iganes see ka poleks. Mõtleme midagi välja.“ Tunnustan naist julguse eest tulla ja rääkida nendest asjadest, ning meest, et ta on tulnud lahendust otsima ja naist toetama.
„Olen mõelnud, et võib-olla on meil seda töö- ja koduvälist tegutsemist liiga palju ja me oleme lihtsalt väsinud,“ arutleb naine pisaraid pühkides. „Jõuluaeg ka tulemas. Nii tahaks, et kõik klapiks – kodu oleks korras, pühade ettevalmistused õigel ajal tehtud, töö juures asjad joone peal ja et jõuaks ikka mõnele kontserdile ka.“
Mees noogutab. „Nii ongi ju,“ täiendab ta naist. „Nagu teistes peredes.“ Küsin vahele: „Nagu teistes peredes? Mida see teie jaoks tähendab?“ Mees ja naine vaatavad natuke segadusse sattunult teineteisele otsa ja ütlevad koos: „No nagu kõigil on.“
„Kas te mõtlete elada konkreetselt mõne teise pere moodi?“ jätkan küsimustega. „Ei. Sellele me pole mõelnud, et konkreetse pere moodi. Oleme kasvanud teadmisega, et on vaja teha nii, nagu teistes peredes tehakse,“ selgitab naine uue lootusesädemega silmis. Mees noogutab ja lisab: „Nii see ju käib.“
Täpsustan nende mõtet: „Kas saan õigesti aru, et püüate elada nii, nagu teistes peredes elatakse?“ „Jah,“ kõlab üksmeelne vastus. Arutleme koos selle üle, kas päriselt on võimalik elada nii, „nagu teistes peredes elatakse“. Igal perel on oma nägu, suhtlemisviisid, tavad, toimimismehhanismid ja muu. Jõuame järeldusele, et oma perele keskendumine ja selle järgimine, mis sobib „meile“ ning kuidas teeme „meie“, on palju olulisem kui see, mida saame soovist teiste moodi elada.
Ühtäkki ajab naine selja sirgu ja ütleb kõlava häälega: „Nüüd on selge! Oleme ise endale liiga teinud ega tulnud selle pealegi, et fookust oma perel hoida. Muudame seda kindlasti ja vaatame, kas hakkab parem.“ Mees naeratab ja lisab: „Vaatame siis.“
Tuuli Võsa