Nagu kari laanest leitud nukitsamehi

Istun juba mõnda aega palatis toolil. Kaen enda ümber ega saa õieti aru, kuhu sattunud olen. Mind kutsuti lasteosakonda. Öeldi, et on üks probleemne viieaastane tüdruk, ei oska kõnelda.
Oleksin nagu õiges kohas, aga vaatepilt kõneleb miskist muust: neli voodit keset tuba kokku tõmmatud, linu-tekke pole näha. Madratsitel hullavad lapsed, keset möllu üks imelik kaltsupundar.
Tüdruk, viieaastane, põrnitseb altkulmu ja loobib mind kättesattuvate asjadega, ja neid näikse piisavat. Poisike, kolmeaastane, lõbustab ennast sellega, et üritab kahe meetri kauguselt mulle sülitamisega pihta saada.
Pean tunnistama, et selles on ta üsna edukas. Aastavanune poisike näikse üsna apaatne olevat. Igal juhul mitte vaenulik. Ja keset seda segadust nartsu sisse mässitud maimuke, kel vaid kaheksa päeva elatud.
Ema kaeb aeg-ajalt laste tegevust tülpinud ilmel ega tee neist väljagi. Ilmselt on teisel pool toru otsas ta abikaasa, sest jutt käib rahast. Ema üritab mingis segamurdes seletada, et raha on ju sängi veere all. Otsigu sealt. Aga mees ei leia vist, sest kõnet jagub pikaks ajaks.
Lõpuks saan jutule. Aga ega sest suuremat abi pole. Kas ta ei mõista või ei taha aru saada?
Küsin elujärje kohta: «Millest elate, kas mees tööl käib?»
«Ei. Tal kõtt valutase.»
«Lasterahast siis?»
«Jah. Praegu saame kolm ja pool tuhat. Aga varsti hakkame kuus tuhat saama!»
Rahanumbreid näikse ta teadvat.
Lepime kokku tütre vastuvõtuajas ja põgenen. Midagi sellist pole ma 25 tööaasta jooksul haiglas näinud! Nagu kari nukitsamehi metsast – laanest leitud.

Osakonnaarst vabandab. Midagi sellist pole temagi enne näinud. Aga sotsiaaltöötajad palunud hoiule võtta, kuni lastele elamisväärne pind leitud – muud pelgupaika meil säärastele pole ju –, ja põhjendanud otsust ennekuulmatu looga.
Teada saanud lapse sünnist, läinud nad uue ilmakodaniku kodust olukorda kontrollima. Jõudnud metsa, mahajäetud külla, kus vaid kaks suitsu alles jäänud.
Leidnud eest väikse osmiku, milles vaid üks tuba, ainsaks mööblitükiks diivanvoodi. Sellel end mõnusalt sisse seadnud neli joomast meest pidu pidamas.
Ja kolm last toas ringi sibamas, justkui nukitsamehed, särgiväel, püksata.
«Miks nõnda?»
«Peldik põles maha,» kostab kommentaar.
«Kus lapsed magavad?»
«Põrandal. Üks voodi oli, aga ma lahkse vihahoos ära, sest naine oli ära ja ma tahtse saada,» kostab ühe mehe suust.
Kord oli laut, oli kuur puude tarvis ja välikäimla. Oli palju asju, mille abil end hinges hoida. Aga nüüd – kõik on «palanud», öeldakse.
Aga põrandal sebivad ringi kuse- ja roojaussid. Sest peldikut pole. Lapsed roojavad sealsamas toas, kuhu juhtub. Tolle pärast siis püksata.
«Kes teist siin isa on?»
«Vist mina ole,» vastab üks meestest.
Teine, tema vend, kostab selle peale: «Ma ole ka taga ollu.»
Kolmas, laste vanaisa, ühmab: «Mina ole taga kah ollu.»
Ja neljas, naabrimees teisest suitsust, lisab: «Ma viisi ta mullu kevadel postkonturi manu, tal es ollut raha massa – ma ole kah taga ollu.»
Mehed olid oma kõnelnud ning süvenesid napsitamisse. Lapsed kogunesid kausi ümber sööma. See käis pihkude-näppudega, kuis keegi oskas, sest «kodus» nuge-kahvleid-lusikaid ei tarvitatud.
«Kuidas nii? Kuidas te lusikata suppi sööte?»
«Aga suppi meil ei tehtagi. Vald toob vaid pudruainest või kardulit. Seda saab vabalt pihugagi võtta.»
Selle pärast sotsiaaltöötajad lapsed ära tõidki. Nii nad meie haiglasse sattusid. Kuniks perele metsast väljas, keskusele lähemale, paremini silma alla uus elamine leitakse. Mis neist kord saab, ei osata kosta. Kui just imet ei juhtu.
Vahel siiski juhtub. Nagu kord tolleski peres.

Mõned aastad tagasi õnnestus ühel poisil sealt pääseda. Kui vanemad kuulsid, et muidu võidakse teisedki võtta ja «rahapajast» ehk lastehooldusrahast jäädakse sootuks ilma, andsid loobumisallkirja.
Tean, et too lapsuke elab nüüd heas kasuperes, on kaheaastane ja igati normis oma arengu poolest. Tema pääses laanest.
Tean sarnaseid õnneseeni teisigi. Neist ehk muinasjutulisemaks pean praegu üht.
Töötasin kord ühe naisega. Lapsi sünnitada talle meeldis, aga kasvatada ei osanud. Kaks esimest last saadi talt võtta lastekodusse, kolmas jäi.
Tolle kolmanda kohta ei osanud lõpuks kohuski midagi otsustada. Arstide andmeil arenenud ta esimestel elukuudel normaalselt, siis tulnud tagasilöök: raputatud beebi sündroom – idiootsus, ei istu ei kõnni.
Ema vägivaldset käitumist lapse vastu ei suudetud tõestada. Kuigi ta ise tunnistas ka, et «eks ma ikka vihastanud, kui ta röökse nii palju».
Kaks last leidis lastekaitseliit lastekodust ja andis kasuperesse USAs. Olen näinud laste pilte. Nad elavad Hollywoodi filmimagnaadi peres. Nende tarvis on palgatud logopeed, füsioterapeut, koduõpetaja… Praegu õpivad lapsed eliitkoolis ja saavad hästi hakkama.
Ja ometi – oli aeg, mil neilgi nukitsad peas ja diagnoos – intellekt labiilsuse ja imbetsiilsuse vahel, ehk teisisõnu – lootusetud Eesti Vabariigi jaoks. Küllalt küüniline, aga tõsi – välismaalased võivad Eestist lapsendada vaid puudega lapsi.
Minu andmeil on meie maakonnast viimase 15 aasta vältel välismaale lapsendatud umbkaudu 26 last, vaimse puudega, «nukitsamehed».
Aga teised?

Nemad pole süüdi. Neist võiks Eesti riik tulevikus uhkustki tunda. Kui vaid Itil jaksu oleks, Jukul närvid vastu peaksid, ema-isa armu jaguks, vanaisa põlv õigel ajal kiigutaks ja koolmeister kiidaks. Ning kui armas isamaa oma vägevust tõestamaks neid nägema ulatuks.
Too masendav lugu painas mind pikka aega. Teadsin, et see ei sobi teistega kokku, teeb häbi kogu ääreala rahvale. Me ju pole sellised. Aga kui tuli meelde «Nukitsamees», mõtlesin järele, lugesin lapsepõlveraamatut veel kord ja avastasin alul rabedana tundunud sõnade tagant sõnumi, nii kaasaegse, nii igihalja: inimene sünnib armastusest. Ja veel: lapsed pole süüdi.
Nii ütles Oskar Luts valusa armastusega oma põlvkonnale. Nukitsamehest sirgus Ants. Praegu ja nüüd on meie kord otsustada. Kae – nukitsamees su enda kõrval! Mida teha?
Ei midagi, mida poleks aegade algusest olnud. Armastust, aega, usku ja lootust, kannatlikku meelt ja kallist keelt, võib-olla midagi veel, mis murendab nukitsad, millest viili ega kirvega hakkama ei saa.
Piiblisõna tuleb meelde: «Vaata, ma olen leidnud ainult seda, et Jumal on inimesed loonud ausaks, aga nad ise leiutavad rohkesti riukaid» (Kg 7:29).

Peeter Karma
03.2004 – 02.2006