Muutes maailma rikkamaks paigaks

Möödunud nädalal peeti Tartus VIII soome-ugri maailmakongress.

Tartlasena oli uhke tunne võõrustada hõimurahvaid, kes Eesti Rahva Muuseumi kogunesid arutlema koostöö, keele säilitamise, kliimamuutuse mõju ja kultuuri innovatsiooni üle. Tahaks hõisata, et kogunenute seas oli liivlasi ja vepslasi, udmurte ja soomlasi ning teisi rahvaid. Aga teame, et viimane liivi keelt emakeelena kõnelnud inimene suri mitu aastat tagasi. 

Seda enam oli põhjust kokku saada ja tulevikule mõelda. Maailmakongressi mõtte üks algatajaid komi Valeri Markov on paarkümmend aastat tagasi öelnud, et kongressi eesmärk on soome-ugri rahvaste väärikas arendamine. Esindusfoorum koguneb 1992. aastast iga nelja aasta tagant. Tõsi, kongress pidanuks toimuma juba eelmisel aastal. 

Soome-ugri rahvaste maailmatunnetus on ühtaegu sarnane ja erinev, seepärast peeti Jaani kirikus oikumeeniline jumalateenistus, maausulistele aga palvus Toomemäel. Just elu kooskõlas loodusega on tugevalt mõjutanud ja mõjutab soome-ugri rahvaid. Oluline roll väikerahvaste keelte püsimisel on olnud Piiblil, selle tõlkimisel ja sellest lugema õppimisel. Jätkuvalt kannavad piibliseltsid, teiste hulgas Eesti Piibliselts hoolt pühakirja tõlkimise eest, ka neile rahvastele, kel emakeelne pühakiri puudub. 

Kongressi „Kultuurimaastikud – keel ja meel“ avades ütles president Kersti Kaljulaid, et „maailm on mitmes mõttes küll suuremaks muutunud, kuid ta ei peaks kultuuride rikkuse mõttes aina vaesemaks känguma“. Selle rikkuse üheks väljenduseks on ka Veljo Tormise kuueosaline kooriteos „Unustatud rahvad“, milles autor on loonud soomeugrilase muusikalise koondportree ja mis kongressi avapäeva õhtul tuli ettekandele Toomemäel Collegium Musicale esituses. 

Rita Puidet