Muusikast Kristuse kannatusajal

Martin Luther kirjutab ühes oma 1519. aasta jutluses: „Sest Kristuse kannatuse tegelik, olemuslik mõju on see, et see teeb inimesed selle kannatuse sarnaseks, et nii nagu Kristust meie pattude eest ihu ja hinge poolest armetult vaevatakse, nii peab ka meid südametunnistuses meie pattude eest Kristusele kohaselt vaevatama. See aga ei juhtu mitte rohkete sõnadega, vaid sügava järelemõtlemisega ja suure tähelepanuga pattudele.“
Nõnda on Lutherist alguse saanud reformatoorne põhimõte, et ülestõusmispühadele eelneval paastuajal pole peatähelepanu mitte paastul ega pattude kahetsemisel, vaid Kristuse kannatuse meenutamisel, mis tipneb suurel reedel.
Selliseks meenutamiseks sobib hästi tekstiga kirikumuusika, sest see ühendab luule kui kontrollitud sõna vahetult meeltele mõjuva muusikalise väljendusega. Millist muusikat on Eesti ala luterlikus kirikus kannatusajal ja seda lõpetaval vaiksel nädalal kasutatud?
Eestikeelse lauluraamatu 354-aastases ajaloos (esimene lauluraamat pärineb 1637., seni viimane 1991. aastast) on kannatusaja muusika tõepoolest püsinud eeltoodud teoloogilisel alusel, ajastuti on veidi muutunud vaid nüansid. Heinrich Stahli 1637. aasta „Käsi- ja koduraamatu“ II osa, 1656. aasta nelja autori lauluraamatu ja 1694. aasta lauluraamatu laule kannatusajaks iseloomustab luterlikule ortodoksiale omane teatav objektiivsus. Nt laulus „Hilf, Gott, dass mir’s gelinge“ (1899. aasta „Uues lauluraamatus“ nr 179 „Oh Jumal, tule sina“) võetakse 12 salmis kokku Kristuse kannatus- ja ülestõusmislugu kuni nelipüha sündmuseni.
Kannatusaja laulude hulk ja tähtsus suureneb märgatavalt nn vanas lauluraamatus, mis on kokku pandud 1721 ja 1741. Selle põhjuseks on pietistlik soov esitada kristoloogiat kristlase tundeelu kaudu. Nii toob 1721. aasta lauluraamat meie luterliku kirikulaulu repertuaari vist ühe tuntuma kannatusaja laulu, mis alates 1899. aasta lauluraamatust on kasutusel suure reede lauluna – „O Haupt voll Blut und Wunden“ (KLPR 94 „Oh Jeesus, Sinu valu“).
1721/41. aasta lauluraamatus on 21, 1869. aasta lauluraamatus 35 ja 1899. aasta lauluraamatus 34 kannatusaja laulu. Praeguses KLPR-is on 27 laulu, mida on esitatud kannatusaja või vaikse nädala lauludena. Siiski on KLPR-is esimest korda eesti lauluraamatu ajaloos kaugenetud luterlikus mõttes kannatusaja teoloogilisest terviklikkusest, kuna eriliselt on välja toodud palmipuudepüha laulud, mis kõnelevad Kristusest kui kuningast, mitte kannatajast.
Eesti lauluraamatu ajaloo jooksul on vaid üks Kristuse kannatusaja laul pääsenud kõigisse eelnimetatud lauluraamatuisse. See on Nicolaus (Nikolaus) Deciusele (u 1485–1541) omistatav laul „O Lamm Gottes, unschuldig“ (KLPR 477 „Oh süütu Tall, oh Jeesus“, mis on saanud meie luterlikus agandas kannatusaja liturgias kindla koha Gloria-laulu asemel. See 1523. aastasse dateeritav lühike laul võtab hästi kokku luterliku ristiteoloogia: inimestele ei too armu ja rahu miski muu kui patuta Jeesuse Kristuse kannatus ja surm ristil.
Laul „Oh süütu Tall“ ühendab eesti lauluraamatuloo kaunilt ka kannatusajaks loodud maailmamuusikaga. Nimelt alustab J. S. Bach oma „Matteuse passiooni“, mis kanti arvatavasti ette suurel reedel, 11. aprillil 1727, just selle lauluga – selle viis on aluseks teose avakoorile. Bachi „Matteuse passioon“ ja tema teine kannatusajaks mõeldud suurteos „Johannese passioon“ (esiettekanne 7. aprillil 1724, samuti suurel reedel) koondavad endasse paljud eelviidatud kannatusaja laulud ja sobivad seepärast hästi kuulamiseks-esitamiseks vaiksel nädalal.
Mart Jaanson