Muusika kõlas Põltsamaal söögi alla ja söögi peale

Mõtlesin, et selline muusika «tarbimine», mis mind saatis kooli ajal, on ehk minevik. Tarbimise all mõtlen seda, et kui õppisin muusikakeskkoolis, olin sunnitud kuulama muusikat kogu aeg ja enamasti kostus igast klassist erineva pilli hääl. Kodus valitses umbes sama olukord, selle vahega, et oli neli pilli, neli mängijat ja neli erinevat heli tubadest kostumas.
See, mis 22.–23. märtsil Põltsamaa kogudusemajas toimus, oli midagi sarnast. Gospellaagrisse olid tulnud Eesti ja Soome kogudustes tegutsevad noored muusikud. Ja ma ei liialda, kui kirjutan, et muusikat kõlas nii söögi alla kui peale, hommikul vara ja hilisõhtul. Ka siis, kui oli vaba aeg ja võis kasvõi piljardit mängida, moodustusid ikka väiksed rühmad, kus keegi mängis kitarri, keegi mandoliini, viiulit, trummi, djembet, cajon’i, basskitarri või klaverit. Ja ei puudunud ka laul.

Muusika toob noored kirikusse
Et alustada algusest, tuleks sissejuhatuseks öelda, et EELK kogudustes tehtav muusikatöö on väga mitmepalgeline ja arenev. Selle üle on tõeliselt hea meel. Rõõmu teeb seegi, et bändi- ja gospelmuusikat hakatakse üha rohkem ka meie kirikus austama ja nägema kui üht noorte- ja ka muusikatöö vormi. See on hea moodus noori kirikusse tuua.
Neid kogudusi, kus juba tegutseb mõni bänd või noorteansambel, ei ole palju, seepärast oli nädalavahetus Põltsamaal mõeldud just nendele, kel mõtteis soov sellega algust teha või kes juba alustanud ning soovis saada asjatundjatelt nõu.
Soome Misjoniseltsi misjonär Tero Ruotsala, kes mitmeid aastaid tegutses Tallinna Jaani kirikus Tooma missa eestvedajana, on oma teisel ametiajal Eestis keskendunud noortemuusika arendamisele EELKs. Tema sooviks ongi tutvustada oma kogemusi noortele muusikutele, aidates arendada kitarri, basskitarri või helitehnika kasutamise oskust.
Tero on koos Lääne-Nigula koguduse muusiku Da­niel Reinaruga kohtunud kirikus bändimuusikat viljelevate noortega. Daniel, kes töötab muusikaõpetajana koolis ja mängib ise Reinaru-vendade bändis, on olnud julgustaja ja hea toetaja paljudele.
Head nõu said ka selles laagris mitmed muusikud nii trummimänguoskuse arendamise kui helitehnika rakendamise kohta näiteks oma lugude lindistamisel.

Praktika ilma teooriata
Niisiis pakuti noortele võimalust tulla Põltsamaale, küsida nõu, koos laulda ja pilli mängida, kontsert anda ja pühapäeval jumalateenistusel üles astuda.
Laagriellu lisas särtsu rühm noori Soomest, kes kõik on üliandekad muusikud. Nende eestvõttel tõmmati laager käima ehk laulu ja liikumisega õpetati meile, veidi «tuimadele» eestlastele, Aafrikast pärit laule. Me ei pidanud mitte ainult ringis liikuma ja laulma, vaid kohe anti ülesanne ka ühele meie trummarile, kes pidi rütmi kaasa lööma.
Ühesõnaga – ei mingit pikka teooriat, kohe praktika! Selles osas tuleb meie noori kiita, nad on andekad, neil on julgust katsetada ja proovida ning uuesti ja paremini teha, kui kohe välja ei tule. Ei mingit valehäbi või põdemist!
Väga vahvad olid ka Soome noored. Eriti minu jaoks, kes ma olen klassikalise muusika haridusega ning üsna truu klaverile. Minagi õppisin Otsa-kooli viimasel kursusel trompetit, et veidigi aimu saada mõnest teisest instrumendist, aga mu karjäär trompetistina on piirdunud mõneaastase mängimisega Hageri koguduse pasunakooris, mille tegevusest olen juba pikemat aega «akadeemilisel puhkusel».

Pillimäng on puhas rõõm
See, kuidas Soome noored musitseerisid, oli minu jaoks eriline elamus. Ma tean, et meie muusikaõppe süsteemid ja traditsioonid on erinevad, aga nende noorte kohta võiks küll öelda, et nad on multitalendid.
Tegemist ei olnud väljavalitud superõpilaste rühmaga, vaid täiesti tavaliste 15–18aastaste noortega, kes õpivad muusikakoolis või Sibeliuse akadeemia esimesel kursusel.
Nende rühma juht Severi Laakso oli pannud kokku väikse bändi, kellega tuldi Eestisse. Neil polnud ühtki kokkusaamist või harjutamist Soomes, mõnega kohtuti elus esimest korda alles sadamas. Ometi see sünergia, mis nende musitseerimisest õhkus, oli fantastiline.
Iga laulu puhul vahetati kohti, see tähendab, et see, kes esimeses laulus mängis klaverit, võis järgmises mängida basskitarri või trumme või laulda, jne. Ühesõnaga pillimäng on puhas rõõm ning vahet pole, kas käes on klahvpill, rütmipill, keelpill või puhkpill. Lihtsalt imeline! Ja veel imelisem on see, et meie Eesti bändid, kes laagris osalesid – Black Night Põltsamaalt ja Saarde Inglid Saarde kogudusest –, on arenemas sama teed. Ka nende bändide liikmed vahetasid kohti ja pille.

Jumalale kiituse toomine
Minul oli võimalus laulda Põltsamaa koguduse tüdrukutega, kes õppisid imekiiresti selgeks kolm uut laulu Pekka Simojoe rikkalikust loomingust ning need kanti ka kohe koos Soome bändiga ette nii kontserdil kui pühapäeval kirikus.
Helitehnika kasutamist õpetas noortele Lauri Pihlak. Tema keeras olematuid helipuldi nuppe ehk siis tänapäeva tehniliste võimalustega kaasas käies kasutas helipuldina iPadi.
Oli väga sisukas ja muusikarikas nädalavahetus Põltsamaal. Suur tänu Ulvi Uutarile, kes aitas organisatoorsetes küsimustes, ning Põltsamaa kogudusele, kes meid nii soojalt vastu võttis.
Rõõmustan, et juba on korraldajatel uue laagri plaanid valmimas, ja loodan, et siis on osalemas veelgi rohkem noori, kes sooviksid kaasaegse muusikaga oma koguduses kaasa teenida. See ongi põhjus, miks noored nii rõõmsameelselt koos tegutsevad. Rõõm muusikast, sest nende laulude sõnum on üks – Jumalale kiituse toomine ja teistele tema sõnumi jagamine.
Sigrid Põld