Muremõtetega pidupäevaline

Täna tähistab 65. sünnipäeva pikka aega Eesti Kiriku kolleegiumi esimees olnud Mihkel Kukk. Mihkel Kukel täitub 1. juunil ka 30 aastat Rapla koguduse õpetaja ametis.

„Suurt tähistamist ei tule. Kolmapäeviti käivad koguduse käsitööinimesed ja veel mõned töötegijad koos, eks siis veidi istume lauas. Nõukogu koosolekul 13. märtsil pakun ka kringlit. Ega ma pole kunagi suur pidutseja olnud,“ sõnab sünnipäevaline tagasihoidlikult ja lisab, et pensionile minna ta siiski veel ei plaani: „Nii kaua kui tervist, jaksu ja mõistust on, üritan edasi teenida. Õnneks olen mitmed üldkiriklikud ülesanded võinud maha panna. Kuna koguduse tööpiirkond on suur, oleme mõelnud pöörduda konsistooriumi poole palvega saada abiõpetaja või diakon, kuigi tean, et kirikul kaadriga just priisata pole. Suur soov on juba pikka aega mõttes mõlkunud Rapla kiriku ja koguduse ajalugu kirja panna.“ 

Et 1. juunil täitub Mihkel Kukel ka 30 aastat Rapla koguduse õpetajaks asumisest, on tal soov, kui Jumal lubab, tähistada oma kahte tähtpäeva palverännakuga maailma vanimasse kristlikku riiki Armeeniasse.

Ega sünnipäevajuttu rohkem meie vestlusesse mahugi. Ikka ja jälle tuleb teemaks Ukraina sõda, mis kõigile suureks südamevaluks. „Eks meeleolu on üsna rusuv, sest sellist sõda keset Euroopat ei osanud keegi ette kujutada,“ kõneleb tähtpäevaline, mure hääles. Ta meenutab mõne aasta tagust reisi Ukrainasse, kui sattus Lvivi just ukrainlaste iseseisvuspäeval, kus enamikul linnatänavatel jalutavatel rõõmsatel inimestel väikestest sülelastest kuni vanadeni olid sinikollased rahvarõivad seljas. „See oli muljet avaldav vaatepilt. Venemaa võib küll mõelda, et võtab n-ö enda oma tagasi, ent ukrainlaste võitlus- ja kaitsevaim on oluliselt suurem kui see, millega on teda vallutama mindud.“

„Nii see kui ka varasemad koroona- ja energiakriis on loonud fooni, et elame väga ebakindlas maailmas,“ mõtiskleb õpetaja Kukk, lisades, et kuna apostli sõnul tuleb meil võidelda mitte niivõrd inimeste, kuivõrd neid juhtivate kurjade vaimsete jõududega, on meil kristlastena õigus ja lausa kohustus varustuda Jumala sõjavarustusega – kurja põlevaid nooli kustutava usukilbi, päästekiivri ja vaimumõõgaga koos valmidusega kuulutada evangeeliumit rahust. See annab meelekindlust ja julgust püsima jääda, ükskõik kui hull maailma olukord hetkel ka ei ole. „Kui meil on kogudusena võimalus kaasa aidata, siis me seda ka teeme. Suurtest teedest pisut eemale jäävasse Raplasse sõjapõgenikke eriti veel jõudnud pole, ent esimene korjandus Ukraina heaks on koguduses tehtud,“ on Mihkel Kukk rahul.

Kätlin Liimets