Müllverstedti panusest

Tallinna rahvusvahelise orelifestivali ellukutsujana 1987. aastal ei osanud ma toona veel arvata, et juba paari aasta pärast saavad nimekad muusikud tulla laiast ilmast Eestisse. Aga juba 1989. aastal toimusid festivalikontserdid üle Eesti, kus tol ajal ei olnud just palju mängukorras oreleid, kuid 10–15 neid siiski oli. 1990 algas aga hoogne orelite korrastamine–restaureerimine, mis lõi juba laialdasemad võimalused kontserttegevuseks. Nüüdseks, kui festival on toimunud 34 korda, on jõutud ühtekokku pea sajasse kirikusse.

Müllverstedti panusest

Meenub väljapaistva orelikunstniku prof  Jon Laukviki külastus, kes Vigala kirikus kontserti andes huvitus ka sealse oreli ajaloost ning väljendas vaimustust Vigala oreli kõlast. Selle pilli on ehitanud orelimeister Friedrich Wilhelm Müllverstedt (1834–1904), kes, asudes Saksamaalt Eestisse 1858. aastal, võttis siin üle kohaliku tubli oreliehitaja Ernst Kessleri töökoja. Muide, tänaseni asub Kessleri Eestist kaugemale ehitatud pill USAs Alaskas, mis oli tol ajal teatavasti Tsaari-Venemaa koosseisus. Müllverstedtist kujunes Eestis tuntud ja hinnatud meister, kes ehitas pea 100 väiksemat ja suuremat orelit. Ta oli kuulus ka Venemaal ja nõnda kutsuti teda Moskvassegi remontima sealse konservatooriumi orelit. Tema ehitatud orelitest on suurim Tartu Peetri kiriku teine orel. Esimene, Peetri kirikule aastal 1886 ehitatud pill, osutus kirikule liiga väikeseks ja viidi 1888. aastal Vigalasse.

Seesama Müllverstedti orel seisab ja teenib originaalkujul säilinuna ustavalt tänini Vigala kogudust. Originaalkujul on säilinud Müllverstedtilt ka Häädemeeste ja Vändra kiriku orelid, kuid need on väikesed, väheste registrite ja vilede arvuga pillid, mis ei küüni Vigala oreli tüseda ja võimsa kõlani.

Vigala oreli mõju

Kõige pikemalt töötas Vigala kiriku köstrina Jüri Soo, olles selles ametis 51 aastat, aastatel 1881–1932. Tema ajal toodigi Müllverstedti orel Vigalasse. Köster Soo oli aktiivne mees ja jääb ajalukku mitte ainult tubli kirikumuusikuna, vaid ka ühe õppeaine, turnimise (tänapäeval võimlemine) toomisega koolide õppeprogrammidesse.

1933.–1960. a oli Vigala kiriku organistiks helilooja Veljo Tormise isa Riho Tormis. Oleks vist ülearune mainida Vigala kiriku oreli rolli Veljo Tormise muusikuks kasvamisel. Ta tuligi Tallinna kooli, et omandada organisti kutse, kuid et nõukogude aeg käskis oreliõpingud koolides lõpetada, muutus ka Tormise erialavalik. Noor Tormis valis heliloomingu ja nagu ta ise on öelnud enda kohta – sai vastu tahtmist heliloojaks.

1968. aastal kutsuti Vigala kiriku organistiks minu isa Arthur Uibo. Kuna õppisin lastemuusikakoolis klaverit, võttis isa mind sageli kaasa kirikusse orelit mängima. Pilli kõla meeldis ja mängisin mõnuga, kuid suurem unistus oli võidusõiduratas Sputnik. Kirikust 10 rubla kuus palka saav isa tegi pakkumise, et kui mängin pool teenistusest, saan poole tema töötasust endale ehk iga kuu 5 rubla. Korjasin raha pikapeale kokku. 

Ostsin jalgratta, aga selleks ajaks oli orel mind hakanud jalgrattast palju enam huvitama. Nii lükkasingi isa orelipingilt, öeldes, et mängin kogu teenistuse ise. Vaat millist väärtust omab vanemate eeskuju. Olen isale väga tänulik selle suunamise eest.

Kandva kõlaga

Vigala kiriku orelit iseloomustab soliidne, suur ja tüse ehitus ning ruumi täitev kõla, millele annab erilise kandvuse topelt labiaaliga Subbass 16`. Eriliseks teeb selle pilli veel asjaolu, et selle teine manuaal on Harmoonium. Ei kaugemal ega lähemal tea ma olevat teist analoogset näidet. Kust meister selle idee sai, pole teada.  

Orelil on kolm suurt kiillõõtsa ja noorusest mäletan, et tuult tallas orelile väikest kasvu Linda, tehes seda väga hästi. 1971. aastal, kui kirikusse saime minu isa abiga elektri, tuli ka elektriline tuuleandmine ja nii on see ka praegu. Siiski on võimalik kasutada ka mehaanilist tuuletallamist, mis minu meelest annab orelile veelgi parema kõla. 

Mäletan, et kuni minu isa tulekuni pedaalimängu Vigalas ei kasutatud ja kui organist Juho Vaarandi soovitas minu isal hakata ka pedaalimängu kasutama, oli see tegevus väga vaevaline, sest mehhanismid olid kõik kinni roostetanud ja nii kulus hulk aega ja isal vaeva, et oreli vundament pedaal sai täies hiilguses hüüdma.

Vigala kogudus on minu kodukogudus, kus olin 1976. aastal leeriõnnistamisel, kui õpetajaks oli Johannes Preegel. Iga kord, kui Vigalas venna peret külastan, teenin kirikus orelil kaasa. See on mulle erakordselt tähtis ja teeb lausa silma märjaks, sest Vigala on paik, kust algas minu tee suurde orelimaailma. Olen väga tänulik Jumalale ning oma isale, kes mind selle kauni ja võrratu tee peale juhatas.

Andres Uibo,

oreliprofessor