Mu silmad on alati Issanda poole

Vähemalt nad peaksid olema.

Vahel on mul tunne, et peaks nägema ja kuulama.

Kõike, mis toimub.

Inimene peab ärkvel olema. Peab olema teadlik.

Peab oma arvamus olema.

Kui keegi küsib, peab tõsise näoga vastama: aga mina arvan küll!

Olgu küsimus majandusest, kuuraketiprogrammist

või jumalateenistuse uuendamisest

– mina ikkagi olen see, kes arvab.

Mu silmad on lahti.

Ja siiski pimeda kombel, ebakindla sammuga, püüan leida teed.

Sest liiga palju on näha – nii palju, et pimestab.

Minusse voolab teave kogu maailma kannatustest.

Buss sõidab kraavi Indias, parvelaev hukub Indoneesias,

metsikud elevandid ründavad küla Aafrikas

– ikka pean mina seal kaasas olema.

Kas ma sain India bussi kraavist ülesse?

Kas ma sain Indoneesia parvelaeva töökorda jälle?

Sain ma kusagilt saua ja megafoni kätte,

et elevandid ära hirmutada inimesi kiusamast?

Kust see mõte tuli,

et mina pean päästma terve maailma selle hädadest?

Kust see hullumeelne tunne tuli,

et mina pean arvama kõige üle midagi?

Kas ma võtsin kogemata liiga suure mantli selga

ja liiga suured saapad jalga?

Mul on paha nendega käia.

Mantel on maas kinni ja saab poriseks ja tolmuseks.

Saapad ei püsi jalas, vaid kukuvad mõne sammu järel.

Ma pean vist midagi ette võtma

– muidu seda traagilist kuju ei usu mitte keegi.

Minu silmad on alati Issanda poole.

Enne kui hakkan vaatama kõike seda muud, pean vaatama Issanda poole.

Seal on minu julgus ja tugevus.

Sealt saan abi teel, mis vahest on vägagi raske ja keeruline.

Ja siis, kui on aeg vaadata mujale, saan seda rahus teha.

Anna mulle nägevad silmad,

mis vaatavad nii sisse kui välja,

mis rõõmustavad rõõmu üle

ja tahavad oma nägemist jagada.

Mõtisklus 3. paastuaja pühapäevaks, oculi