Mõtteid Rita Raave maalinäituselt «Vana sein» G-galeriis detsembris 2005

Seinad kõnelevad meile kolde ja kodu soojusest – need püsivad, hoiavad ja kaitsevad meid läbi elu. Kuid samas on vaja neist ka läbi minna.

Siin maailmas ei leidu ühtki jäävat seina. Kalev Raave surivoodil istudes mõtlesime üheskoos olnu ja tuleva üle. Arvasin, et jõuame veelgi rääkida, kuid aeg ei ole meie käes.

Läbi Kalevi oli mul õnn tutvuda ääretult huvitava loomeinimesega, tema kalli tütre Ritaga. Olin tookord viimane vaimulik ja üks väheseid, kes tuli Kalev Raavega kohtuma ta eluloojangul. Vaatasime õhtuvärvides taevast Viljandi kohal. Siis ütles ta mulle, et olen võtnud peaaegu võimatu – viia edasi ta elutöö. «Kuidas sul läheb, ei tea,» lausus ta toona.

Nii on ka kunstniku looming – annad endast parima, kuid ei tea, kas leiad mõistmist.

Kunstnik loob üksinda – nii nagu sünnime ja sureme selles ilmas. Meile antakase eluteele palju kaasa geneetiliselt, veel rohkem aga vaimselt.

Rita on oma isalt saanud kunstniku olemuse ja loomuse. Igas mõttes. See tähendab reeglite kunsti tundmist ning oskust näha reeglite sees maailma loomise ja kestmise loomingulisi värve. Ja värv on hinge virvendus läbi olemise Seina. Kunstniku töö on jääda kõigest hoolimata nooreks noorusliku igirohelise punaka loojangu mõttes. Ka siis, kui enam ei jaksa, annab Kristuse and-ohver kõigele tähenduse. Ka igale seinale.

Seepärast tunnen Rita maalidel igas lõõmavas pintslitõmbes sügavat usku ja elavat religioonitunnetust. Tasub küll, isegi tohib ning peab, leidma aja külastada maali oma hinges. Nägema, mida on meile antud läbi meie eluloo, leidma hetk, et külastada taevast Isa Kirikus ning enda maist isa – tema väärikat, kasinat, tänulikku, humoorikat loomust koos sügava tõsidusega – nii ligi meile meie elu olemise värvikas seinas.

Ja tänu Jumalale – see ei kao kunagi kuhugi. See paneb värvid laulma ja teeb viisid koloriitseks. Nõnda suudame saavutada selle, et ühes silmas pärlendab lootuse sära ja teises elutarkus koos väsimusega. Kuid kes tahab minna läbi oma Issandaga seintest, peab esmalt õppima tänulikult oma ISA ande armastama ja neisse süvenedes kindlaks jääma.

Minu jaoks on maalinäitus «Vana sein» nagu leib – nii maitsev, nii haruldane. Õppigem leidma aega näha neid mõttevärve koos kirkusega neist.

Enri Pahapill