Mosaiigikildudest tervikpildiks: ilmunud on kirikuloo õpik kõrgkoolidele

Pärast enam kui 80aastast pausi valmis kõrgkoolidele mõeldud õpik „Eesti kiriku- ja religioonilugu“ (Tartu Ülikool Kirjastus, 390 lk), mida autorid esitlesid 18. märtsil Tartu Jaani kirikus.

Raamatu esitlusele andis mõjusa sissejuhatuse pühapäevane jumalateenistus, kus Ülikooli-Jaani koguduse külalisjutlustajaks oli Tartu ülikooli teadusprodekaan, kirikuloolane dr Riho Altnurme. Teenistuse järel kõnepulti naastes jagas ta esitlusele tulijatega oma rõõmu, et pikk protsess oodatud tulemuseni on jõudnud. „Vajadus uuema kõrgkooliõpiku järele oli suur ja seepärast ongi ette võetud töö käesoleva õpiku avaldamiseks,“ selgitas Altnurme, tuletades meelde, et siiani on Eesti kirikuloo õppimise olulisemaks teoseks 1938. aastal avaldatud prof Olaf Silla õpik.
Lühikest sissejuhatust äsja ilmunud teosele tehes rõhutab Altnurme koostaja ja toimetajana, et teose käsitlus on territoriaalne, internatsionaalne ja oikumeeniline – nii palju, kui see vähegi õnnestus. Võrreldes varasemate käsitlustega on uuele õpikule lisatud Altnurme sõnul uusi peatükk: tänapäevane käsitlus nõuab kristlusele lisaks teiste religioonide ja religioossuse vormide ühisvaatlust. Ometi, rõhutas koostaja, pole võetud eesmärgiks anda põhjalik ülevaade kõigist Eestis tegutsenud usuliikumistest, vaid lähtutud on ikkagi kristluse ajaloost ning hoitud fookuses kavakindlalt traditsiooniline kirikulugu.
Periodiseering jaotab õpiku kolmeks osaks: kesk-, uus- ja uusimaks ajaks. Selline traditsiooniline jaotus seob oma piire oluliselt ilmaliku ajaloo sündmustega, mis ühtlasi on tavaliselt tähendanud muudatusi usuelus – ajaloos on kõik seotud.
Eelloos käsitletakse muinasusundit – niipalju kui sellest rääkida saab. Eesti keskaeg algab roomakatoliku kiriku mõju jõudmisega Eesti alale 13. sajandi algul. Uusaeg algab erinevate konfessioonide konkureerimisega Eesti ala pärast. Rootsi võimuga loodud luterlik kirik Eesti alal on juhtivaks kirikuks 17. sajandi algusest peale, kuigi 19. sajandil algab õigeusu kiriku laiem levik. 18. sajandi äratusliikumised luterlikus kirikus muudavad kiriku õpetuse lihtrahvale lähedasemaks. 19. sajandi rahvuslik liikumine toob kirikusse rahvusliku vaimulikkonna. Lähiajaloo märksõnadeks on rahvusriigi ja -kirikute loomine. Nõukogude okupatsioon annab tooni usu- ja kirikuvastaste hoiakute ja aktsioonidega. Uus algus Eesti taasiseseisvumisel 20. sajandi alguses on usuelu suuresti individualiseerinud.
Raamatu sisuga on seotud 21 autorit: Tõnno Jonuks, Anti Selart, Tiina Kala, Inna Jürjo, Juhan Kreem, Jüri Kivimägi, Lea Kõiv, Piret Lotman, Andres Andresen, Mati Laur, Kristiina Ross, Ülo Valk, Urmas Petti (†), Riho Altnurme, Toomas Schvak, Toivo Pilli, Atko Remmel, Priit Rohtmets, Andrei Sõtšov, Toomas Abiline, Lea Altnurme – arheolooge, ajaloolasi, teolooge, keeleteadlasi ja teisi oma ala asjatundjaid.
Raske haiguse tõttu on tegijate hulgast surma läbi lahkunud teoloog Urmas Petti (1965–2016), kellele kui varalahkunud kolleegile teos ongi pühendatud. Altnurme tänab Petti pärijaid, kes Urmasest maha jäänud töid kasutada lubasid.
„Kas kirikulugu kui sellist ongi olemas?“ alustas retoorilise küsimusega Altnurme poolt kõnepulti palutud ajaloolane Anti Selart. Ta tunnistas, et kirikuajalugu ei saa lahutada üldisest ajaloost, aga näiteks 13. sajandist on väga vähe dokumente, mis ei ole seotud kirikuga. Kaasautorina nimetas Selart, et raamatusse saanud peatükkidest pole aru saada, kas autor on luterlane, katoliiklane või muust konfessioonist.
Veel autorkonnast sõna võtnud teoloog Toivo Pilli rõhutas koostöövaimsust, mis sidus heaks meeskonnaks 21 eri distsipliinide autorit. „Tegemist on mosaiigiga, millest ilmneb tervikpilt.“
Liina Raudvassar