Mitte üksnes hoone, vaid vaimne keskkond

Täna toimub Tartu kristlike organisatsioonide keskuses Pastoraat püsinäituse „Pastoraat – vaimuliku elu süda“ virtuaalne avamine. Väljapaneku pealkiri iseloomustab selgelt sisu: see on pastoraadi kui hoone ja vaimse keskkonna lugu läbi sajandite.

Näitus koosneb neljast stendist, mille on kokku pannud usuteaduse instituudi kirikuloo professor dr Priit Rohtmets, ja sisaldab lisaks tekstile rohkelt fotomaterjali: koguni 16 fotot on huvilistele välja pandud. Eesti Kirik pöördus keskuse juhi Siimon Haameri poole, et ta tutvustaks, millise ekspositsiooniga täpsemalt tegu on.

Kust pärineb mõte selline püsinäitus kokku panna?

Kuna keskuse nimi on Pastoraat, siis on hea, kui inimesed, kes keskusse tulevad, saaksid siin olles tundma õppida, mis on pastoraat väikese tähega ja seeläbi mõtestada, miks on keskusel selline nimi. Näha ja lugeda saab pastoraatide aja- ja kujunemislugu läbi sajandite. Huvitav on kindlasti arhiividest näituse koostaja, kirikuloolase Priit Rohtmetsa leitud fotomaterjal.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et pastoraatide roll ja olemus on läbi sajandite muutunud. Ilusate hoonete ehitamise kõrgaeg oli kaheksateistkümnes, eriti üheksateistkümnes sajand. 20. sajandi pastoraadielust saab osa seal elanud vaimulike mälestuste kaudu.

Mida näituse külastaja teada saab ehk miks on 2. detsembril 2019 õnnistatud keskusel Pastoraat selline nimi?

Pastoraat on lisaks vaimulikupere elupaigale olnud kohaliku vaimu- ja kultuurielu keskus, kus toimusid piirkonna vaimulike kogunemised, kohaliku koguduseelu sündmused ja muud ettevõtmised. Seal on ka võetud vastu n-ö vaimulikehakatisi, kes on tulnud vanema vaimuliku juurde prooviaastale ehk siis tegu on olnud noorte vaimulike kasvulavaga. Lisaks on sajandeid ka vaimulike perest kasvanud uusi hingekarjaseid ehk see on selline koht olnud, kus vaimulikku elu ette elatud ning niimoodi loomulikul moel põlvest põlve kristlikku mentaliteeti ja elulaadi edasi kantud.

Pastoraat pole üksnes hoone, vaid ka vaimne keskkond. Ka misjonitöö keskus, hingehoiu ja sotsiaalabi andmise paik. Kui selliselt võrrelda, siis haakumisi keskusega Pastoraat, kus on EELK Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogia Akadeemia, töötab piiblikool, toimuvad hingehoiualased ja muud loengud, tegutseb hingehoiukeskus ja Pereraadio, tehakse noortetööd, pakutakse majutust, on väga palju.

Kuna praeguste piirangutega näitust vaatama tulla ei saa, siis ehk avad, milliseid pastoraate fotodel näha võib?

Üks vanemaid pastoraadihooneid, mis siiani säilinud, on Kuu- salu pastoraat. Ka Laiuse pastoraadist näeme fotot. On neid hooneid, mis on alles, aga hetkel kasutuskõlbmatud, Rõuge koguduse pastoraat sobib näitena. Kuna pastoraat ja kirik asuvad sageli lähestikku, siis on mitmeid fotosid, kus näha tervet kompleksi: näiteks Karula. Foto on selles mõttes unikaalne, et vana ajalooline kirik on praeguseks hävinud.

Loomulikult ei pretendeeri see ülespanek mingisugusele kokkuvõttele pastoraatide ajaloost. See on valik näiteid ja isiklikke kogemusi, mille dr Rohtmetsaga tegime. Võtsin endale ka õiguse isiklikust vaatenurgast teemat käsitleda ja siin leiab kajastamist minu vanavanemate Harri ja Maimu Haameri pastoraadielu.

Nagu just viitasid, oled tänu vanavanematele, aga ka vanematele Eenok ja Eha Haamerile pastoraadielust osa saanud. Jaga lugejatega seda kogemust.

Isikliku kogemuse tõttu ongi pastoraat oma olemuselt mulle lähedane ja armas. Olen seda elu näinud, selles elanud nii oma vanematekodus Mustvees kui ka oma vanavanemate juures Mustlas suviti. Inimeste hulk, kes sealt läbi käisid, oli suhteliselt lõputu. Ega tol ajal ei helistatud ette, et tuleme, aga kõik võeti vastu, kõigile anti süüa, vahel ka öömaja. Mõnikord olid ruumide põrandad magajaid nii täis, et ei olnud kuhugi istuda ega astuda. Osa paigutati Mustlas siis lakka.

Nõukogude aja eripära oligi see, et riik võõrandas pastoraadid. Võeti ära ilusad, uhked suured majad, aga vaimulikud ikkagi ju elasid kuskil, oli see maja või korter, ja need kujunesid paikadeks, kus koos käidi. Neist said ikkagi pastoraadid.Minu vanavanemate väike maja Tarvastus (umbes 80 ruutmeetrit) täitis seda funktsiooni täielikult: seal käisid inimesed koos, toimusid kokkusaamised, arutelud, piiblitunnid.

Lapsepõlvekoduks Mustvees oli väike korter. Kaheksakümnendatel moodustasid pea poole kogudusest hipid, nemad elasid tihti meil. Ema pesi nende pesu, tegi süüa, hipid tinistasid kitarri ja jõid oma teed. See ongi see suur vahe või muutus, mis on toimunud taasiseseisvunud Eestis. Varem olid vaimulikud kogu perega vaimuliku tööd tegemas, nõukogude ajal tihti polnudki teist võimalust, sest pastori abikaasa oli n-ö sobimatu paljude muude tööde tarvis.

Viimasel kolmekümnel aastal on pigem haruldus, et perega kogudust teenitakse. Vaimuliku abikaasa teeb reeglina muud tööd ja sageli ka vaimulik ise. See tähendab, et pole enam nii, et mingil suvalisel hetkel lähed ja astud hingekarjase juurde sisse. Ta lihtsalt on mujal tööl nädala sees. Ei sõida ka vaimulikud pärast nädalavahetust esmaspäeval naabervaimulikele samal põhjusel külla. See on omavahelisi suhteid vähendanud, kesisemaks on muutunud kollegiaalsus ehk vendlus.

Kas on veel pastoraate, kuhu võid minna ja elada kuu aega? Mustvees elas meie juures kuu või rohkemgi praegune Võru koguduse õpetaja Andres Mäevere, kui valmistus ordinatsiooniks. Pastoraatide lugu on muutunud koos ühiskonnas toimuvate muutustega.

Kas see on esimene näitus, mis keskendub üldiselt pastoraatide ajaloole, mitte ühele konkreetsele hoonele?

Ei tea, et selliseid veel oleks. Tegelikult oleks see väga hea ja vajalik uurimisvaldkond mõnele magistritöö tegijale või bakalaureuseõppe lõpetajale. Veel on võimalik koguda otseallikatest informatsiooni Nõukogude okupatsiooni perioodi kohta, et mismoodi elu korraldati. Tõesti üleskutse teoloogiaüliõpilastele: kui vähegi huvi kirikuajaloo vastu, siis uurige pastoraadi kui sellise lugu, siin on palju-palju põnevat.

Pastoraadis elades kaob sageli piir pereelu ja koguduseelu vahel. Sellel on ilmselt nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte.

Jah, eks see piir on õrn. Näiteks teed mingisuguseid omi plaane, võib-olla soovid kuhugi sõita, midagi ette võtta koos perega, ja siis korraga saabub ootamatu seltskond. See võib saada pingeallikaks.

Minu lapsepõlvekodus oli kaks tuba ja köök, hiljem, kui vennad suuremaks kasvasid, saime ühe toa juurde. Pikalt elasime ühes toas neli last ja vanemad ning teine oli isa töötuba. Pindala oli kokku kuskil viiskümmend ruutmeetrit heal juhul. Seal võtsime vastu inimesi, ka neid noori otsijaid, hipisid. Istuti, räägiti juttu … Samas tuli toita neli last ja sissetulek oli põhimõtteliselt olematu.

See kõik kuulub imede valdkonda. Vaimuliku palgast sai ju nõukogude ajal vaevu ära elada, aga terve suvi vooris inimesi. Kedagi ei lastud ilma söögita ära ja kui vaja, anti öömaja, ka sõiduraha. Tuldi toime. Tol ajal oli väga tugevalt elus, et koguduse liikmed tõid oma saagist osa vaimulikele. See oli kuidagi loomulik. Tänasel päeval on see väga vähesel määral veel elus. Võib öelda, et kogudus toitis vaimuliku pere. Tänu sellele oli võimalik ära elada. Siin näitusel on vaid killuke kogu sellest loost ja valik on subjektiivne.

Kätlin Liimets

Priit Rohtmetsa kommentaar:

Kui kirikuloos mingi küsimusega tegelda, siis see tõstab selle teema tähtsust ehk kui tegelda pastoraatide ajalooga, siis näed ja tajud, millist rolli pastoraadid on mänginud. Võib kahtluseta öelda, et pastoraate on kirikuhoonete kõrval kirikuloouuringutes alahinnatud.

Näituse pealkirjas olev sõna „vaimuliku“ tähistab nii isikut kui ka vaimset elu, mida elatakse ja on elatud pastoraatides. Ekspositsiooni koostades tuleb otsida tasakaalu selle vahel, milline on üldistusaste ja kas selle raames õnnestub paigutada näitusesse mõni isiklikumat laadi lugu. Alguses sai näitus pikem, lugusid oli rohkem. Nüüd on tasakaal lugude ja ajaloo vahel.

Siiani on kirikuloos uuritud ühe pastoraadi lugusid ja ühe piirkonna pastoraatide lugu. Praegugi on TÜ usuteaduskonnas valmimas töö Hiiumaa pastoraatidest. Üldisemaid käsitlusi ei ole. Kunstiakadeemias valmis 2019. aastal Kaisa Lenseni magistritöö viimase saja aasta luterlikest pastoraatidest. Töö lisa sisaldab andmebaasi, mille järgi meil on säilinud pisut üle 105 luterliku pastoraadi. Päris uurimata see valdkond pole, aga kirikuloolisest vaatepunktist vajaks kindlasti lisatähelepanu.

Kui vaadata, kuidas vaimulikud varasemates kirjalikes tekstides pastoraatidest kõnelevad, siis ühtpidi on nad vaimuliku elu keskused – seal on palju rõõmu, külalisi ja elu –, teisalt on teemaks hoonete suurus, kõledus ja raskus ülalpidamisel. Seda võib kohata juba 19. sajandi ja 20. sajandi alguse tekstides. Et pastoraadid välja sureksid, ei usu. Arvan, et lihtsalt nende funktsioon teiseneb. Tähtis on, et hooned ei jääks kasutamata.

Püsinäitus „Pastoraat – vaimuliku elu süda

Asub Tartus kristlike organisatsioonide keskuses Pastoraat

Virtuaalne avamine toimub täna, 7. aprillil kell 12.00 aadressil: https://facebook.com/tartupastoraat

Koostaja dr Priit Rohtmets

Kujundaja Kalle Toompere

Annab ülevaate pastoraatide ajaloost läbi sajandite

Sisaldab rohkelt fotomaterjali

Külastada saab viirusevaesemal ajal