Mitmekesine kirikuleht

Eesti Kiriku taasilmumise 30. aastapäev (4.märts 1990)
4. märtsil 1990. aastal alustas taasilmumist ajaleht Eesti Kirik. See ajalooline sündmus tegi lõpu lehe ilmumise sunnitud pausile aastatel 1940–1990. Ajalehe Eesti Kirik proovinumber tuli välja 1923. aasta jõuludeks ja regulaarselt ilmus leht kuni 1940. aastani.
Valmistudes tähistama Eesti Kiriku taasilmumise 30. aastapäeva, heidame pilgu möödunud aastatele ja meenutame koos Eesti Kiriku lugejatega olnud aegu.

Emeriitõpetaja Peep Audova (76, fotol) ootab kirikulehelt sisukaid artikleid ja arvamuste mitmekesisust.

Peep Audova on sündinud Valgas kirikuõpetaja pojana. Kirikutööle asus ta 20-aastaselt Misso koguduse jutlustajana. Pärast ordineerimist 1966. aastal teenis Audova Kuressaares, Räpinas ja Petseris, kuid suurema osa oma elutööst on ta teinud Valga Peetri-Luke koguduse õpetajana 1977–2006. Aktiivselt kodulinna avalikus elus osalenud Audova pälvis 2006. aastal ka Valga aukodaniku tiitli.
Ent oma panuse on ta andnud ka üldkiriku ellu nii kirikuvalitsuse liikmena, usuteaduse instituudi õppejõuna kui kauaaegse Valga praosti kohusetäitjana. Assessorina kirjutas Audova 1992–2001 ka regulaarselt Eesti Kirikule juhtkirju. Kõigi 30 aasta jooksul on ta olnud aga meie lehe lugeja.
Õpetaja Audova ise kinnitab, et loeb Eesti Kiriku läbi kaanest kaaneni. Lehe sisu peaks tema sõnul olema mitmekesine. Omal kohal on kirikuelus toimuva kajastamine ning hingekosutuslikku laadi kirjatükid, ent eriti hea meelega loeb emeriitvaimulik pikemaid ajaloo- ja teoloogiaalaseid artikleid. Tänavu ilmunust väärivad tema arvates esiletõstmist näiteks Riho Saardi järjelugu eesti rahvusest vaimulikest 19. sajandil ning Anne Kulli ülestõusmise tähendust käsitlenud essee.
Oluliseks peab Audova seda, et kirikulehest saaks lugeda erinevaid arvamusi. Tema meelest ei peaks proovima lugejale jätta ekslikku pilti näilisest üksmeelest, mida kirikus tegelikult ei ole. „Me peame julgema ka seda öelda, et on neid, kes mõistavad ja näevad teisiti,“ rõhutab vaimulik.
Audova enda kujunemist on seejuures palju mõjutanud Uku Masingu essee „Kristluse ülesandeid“, mis ilmus 1939. aastal ajakirjas Protestantlik Maailm (taastrükitud 1993. aastal kogumikus „Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohast“). „Selle avaldamisega vist ükski kirikuga seotud väljaanne praegu ei riskiks,“ usub Audova. Eesti Kiriku juhtkirjades on ta omal ajal ka ise oma seisukohad mitmel korral üpris otsekoheselt välja öelnud. „Aga ma ei leia sugugi, et nii nagu mina asjadest aru saan, peaksid kõik aru saama,“ rõhutab Audova samas.
Minevikus tema tähelepanu pälvinud artiklitest rääkides mainib emeriitõpetaja muu hulgas aga 1990. aastatel ilmunud rubriiki, kus lugejad ja ka tuntud avaliku elu tegelased kirjutasid oma usulistest arusaamadest. Seal avaldati ka kirikust väljaspool olnud inimeste kaastöid, millest Audovale on eriti meelde jäänud näiteks Priidu Beieri oma.
Rain Soosaar

Usust ja elust

Katkend tollase Valga abipraosti Peep Audova mõtisklusest Eesti Kiriku 1991. aasta 12. septembri numbrist.
„Uskuda Jeesusesse ei tähenda õigete õpetuslausete jaatamist, vaid tulemist surmast ellu – ülestõusmist. See ei ole piltlik väljend, vaid tõik. Korraga inimene taipab, et need, kelle keskel tal tuleb elada, on vaatamata oma puudustele, pahedele ja inetule minevikule ning olevikule, ometi samasugused inimesed nagu ta ise. Neile ei tule peale suruda oma „ainuõigeid arusaamasid“, vaid neid tuleb püüda mõista. Ilma sallivuseta ei ole võimalikud vaimu viljad, tasadus, pikkmeel, rahu, rõõm … Mõnegi usulise entusiasti juures on need puudunud. Kuid neid ei asenda ka suurim innukus. Kristlastelt ei oodata moraalilugemist ja „ainuõige“ käitumisviisi näitamist. Moraalilugejaid on olnud alati ülearu. Küll oodatakse, et kristlased oma eluga kinnitaksid, et sallivus, andeksandmine, inimlikkus on võimalikud.“