Missa ja jumalateenistuse mõiste tähendusest

Kumb on eesti keeles õige sõna, kas missa või jumalateenistus?
Ajalooliselt on kasutatud koguduse kooskäimise kohta mitmeid termineid nagu missa, jumalateenistus või liturgia.
Missa tuleb katoliku kiriku jumalateenistuse viimasest lausest «ite, missa est» – «minge, missa on lõppenud» või täpsemini tõlgitult «minge, teid on vabaks lastud». Missaks nimetatakse armulauaga jumalateenistust katoliku kirikus ja liturgiauuenduse kaudu ka Skandinaavias. Näiteks soomekeelne messu.
Termin «liturgia» on jõudnud eesti keelde saksa ja ladina keele vahendusel (ld liturgia) kreeka keele nimisõnast leitourgia, mis oli liitsõna (leitos tähendas avalikkust või rahvast ja ergon tööd või teenistust). Seega tähendas leitourgia sõnasõnalises tõlkes avalikku tööd või teenistust. Liturgiat terminina kasutatakse rohkem õigeusu kirikutes.
Reformatsioonis mõisteti jumalateenistust Jumala kingitusena inimesele. Kusjuures jumalateenistuses mitte inimene ei teeni kultuses Jumalat, vaid lõppude lõpuks on kogu liturgia Jumala töö ja tegu, mis toimub Kristuse ja Püha Vaimu kaudu. Taustal on saksakeelne sõna Gottesdienst.
Samas Luther ei vältinud sõna «missa» kasutamist, ta koostas jumalateenistuse juhendid «Formula missae et communionis» ja «Deutsche Messe», mis mõlemad kasutasid sõna «missa».
Eesti luterlikus traditsioonis käibivad praegu samaaegselt nii sõna «missa» kui ka «jumalateenistus». Missa tähendab armulauaga jumalateenistust. Jumalateenistuse termini puhul tuleb eraldi määratleda, kas tegu on armulauaga või ilma armulauata jumalateenistusega. Ilmselt on missa sõnana lühem ja tänu filmidele juba ka kirikuvõõramatele inimestele tuttavam ning termin on oikumeenilises kontekstis kasutatum. Samas jumalateenistus terminina on meie ajaloolises traditsioonis kinnistunum, aga see on pikem ja lohisevam sõna.
Kokkuvõttes pakun välja, et mõisteid «missa» ja «armulauaga jumalateenistus» võib kasutada sünonüümidena.
Kaido Soom,
ajalehe Eesti Kirik teoloogiline konsultant