Misjonitööst läbi aurava tee ja heegeldamise

Selle aasta vaimulike konverentsi esimese päeva õhtut elavdas EELK Misjonikoori etendatud näidend Eesti misjoniajaloost, mille on eri allikate põhjal kokku seadnud Misjonikeskuse misjonisekretär Piret Riim.
Misjonikoori liikmed on rollidesse sisse elanud – teejoomise juures võib nii mõnigi tähtis asi selgeks saada.

Näidendi esitamine konverentsil polnud kindlasti mitte juhuslik, kuna käesoleval aastal täitub kakssada aastat misjonitöö algusest Eestis. Põhjaliku ülevaate kahe sajandi jooksul toimunust andiski Misjonikoori elav ettekanne.

Lavastus viis publiku ajas tagasi aastasse 1937, kus neli käsitöölembest daami hubase teeõhtu vältel eesti misjonäride tegemistele ja saatustele valgust heitsid. Jutustamist ilmestasid tuntud ja vähemtuntud laulud, mida kõik üheskoos kaasa said laulda.

Vennastekoguduse teene

Aeg-ajalt ilmusid tegevusväljale ka luust ja lihast misjonärid, kes ise oma elust jutustasid. «Olen nagu ajamasinasse sattunud,» mõtlesin toimuvat jälgides.

Informatiivne ja hariv etendus tuletas publikule meelde näiteks seda, et misjoniidee jõudis Eestisse tänu vennastekogudusele 18. sajandi esimesel poolel. Esimene Eestimaal elav misjonär oli Gustav Reinhold Nyländer, kes alustas misjoniteekonda Aafrikasse 1806. aastal. Tema päritolu pole päris täpselt teada, ent on alust arvata, et mees võis sündida Tallinnas. Esimene eesti soost misjonär oli aga Hans Tiismann, kes sõitis 1862. aastal Palestiinasse misjonitööd tegema.

Ohtlik amet

Tiismanni mälestustest pärineb muu hulgas värvikas kirjeldus pärismaalaste kätte sattumisest ja imelisest pääsemisest tänu sellele, et ta palavusest uimase ning apaatse boamao turjale istunud. Mustanahalised ründajad olnud sellest vaatepildist nii šokeeritud, et põgenesid kabuhirmus laiali. Boamadu peeti nimelt pärismaalaste seas tabuks, austuse- ning hirmuobjektiks. Harjumatu troopiline kliima sundis Tiismanni siiski peagi tagasi kodumaale pöörduma.

Süstemaatilisem misjonitöö Eestis hoogustus alates aastast 1841, kui Eesti kirik ühines Saksa Leipzigi misjoniseltsiga. Eesti Misjonikonverents loodi 1891. aastal. Viis aastat hiljem leidis aga aset traagiline sündmus.

Nimelt pidid ülla eesmärgi nimel Aafrikasse tööle suundunud misjonärid Evald Oviir ja Lätist pärit Karl Segebrok oma eluga hüvasti jätma. Kohalikud elanikud, kannustatud hirmust, et valged inimesed tahavad nende maa endale võtta, mõrvasid misjonärid. Ohtlikke olukordi tuli vapratel misjonäridel trotsida ka edaspidi.

16. septembril 1919. aastal loodi Eesti Evangeelse Luteri Usu Misjoni Selts, mille juhatajaks valiti õpetaja Harald Põld. Selts andis välja ajalehte «Eesti Evangeelse Lutheruse Usu Misjoni Seltsi läkitusleht» ning ajakirja «Meie kirik», mis hiljem kandis pealkirja «Meie misjon». Iseseisva misjoniseltsi tegevus lõpetati nõukogude võimu kehtestamisega.

Töö kestab edasi

Vaimulike konverentsil ettekantud näidend oli sisukas ja mõtlemapanev. Mõtteid tekitab ka tõsiasi, et misjonitöö algusest Eestis on möödunud juba kakssada aastat ning töö kestab vahepealsetest tagasilöökidest hoolimata jõudsalt edasi.

Praegu tegutsev Misjonikeskus asutati 1997. aastal. Misjonärina Venemaal Ingeri kirikus töötab eestlanna Anu Väliaho oma Soomest pärit abikaasa Juhaga. Mordvas  kuulutustööga alustanud Liliann Keskinen saadeti hiljem koos abikaasa Hannuga Ingeri kiriku Omski kogudusse. Kaks aastat tagasi läkitati Keeniasse Rael Leedjärv ning Ida-Siberisse Pille Kruus. Eelmisel aastal aga suundusid Eestis teeninud soomlased Mika ja Anne Tuovinen tööle Saksamaale moslemite juurde.

Kuulutustöö on aga aegumatu ja lõputu – töö jätkub. Loodetavasti jätkub ka töötegijaid. 

Anna-Liisa Vaher