Mis rõõmustab meil töötavaid misjonäre?

EELKs töötavad Soome ja Norra misjonärid saavad kõik paar korda aastas kokku.

Isegi kui sa oled veendunud kristlane ja tunned misjonikutset, oled võõral maal hakkamasaamiseks ette valmistatud ja sul on tööks seal kodumaa koguduste toetus, oskad otsida Jumala sõnast tema tahet ning palves tema poole appi hüüda, siis ikkagi vajab inimene ka omasuguseid, kes maadlevad umbes samalaadsete küsimustega või tunnevad just samasuguseid rõõme.
Nii toimus kevadine kokkusaamine tänavu 2. aprillil Tallinnas misjonikeskuses. Kohale said seekord tulla Ave Mölster (Norra misjoniselts), Titta Hämäläinen, Pia ja Tero Ruotsala (Soome misjoniselts), Helene ja Joona Toivanen, Kirsi Vimpari, Liisa Rossi (Soome Luterlik Evangeeliumiühendus), Kirsti Malmi, Mirva Lappalainen (Soome Evangeelne Luterlik Rahvamisjon), lisaks misjonitöölt juba pensionile jäänud, aga vabatahtlikud jätkajad Anu ja Juha Väliaho ning neli lühiajalist praktikanti Soomest ja Norrast.
Päeva juhtsalmiks võeti „Rõõm Issandast on teie ramm“ (Ne 8:10). Mis siis misjonäre rõõmustas? Kõige enam nimetati laste- ja noortetööd kogudustes, kuhu on võidud Jumala abiga oma panus anda. Näiteks Võrus, Sakus ja Mustamäel kosus viimase poole aastaga just see töölõik. Kõlas tänu Jumalale ka selle eest, et üldhariduskooli usundiõpetuse tundides on lapsed järjest avatumad ja eelarvamustevabamad ning Tartus avanes võimalusi koostööks üliõpilastega.
Rõõmustas koguduste kodude lootusrikas seis: kiriku ehitamine on kohe algamas Sakus, sinnapoole liigutakse Sauel ning Tartu Maarja kiriku remont on ajakavast ees. Sisulises töös toodi esile suurenenud huvi usuelu jagamise vastu rohujuuretasandil ehk väikerühmadesse koondudes. Rakveres ja Lasnamäel kasvas järsult leerilaste hulk. Mustamäel võidi jagada hingehoiuõpet. Peretöö on laiemalt toetatud järjest kosuva SA EELK Perekeskuse kaudu ning elujõuliseks on osutunud kümme aastat tagasi alanud Tooma missa töövorm.
Kõike head, kaasa arvatud misjonäride isikliku elu rõõmud, siin üles lugeda ei jõua. Tähtis on, et koguduseelu katalüsaatoriteks osutunud välismaalased on meie kirikus oodatud, nendega jagatakse katsumusi ja siis ka õnnestumisi. See vajab algul mõningast harjutamist, aga tasub end ära selleks, et hiljem koos Jumalat kiita.
Piret Riim