Mis kaitseks libisemast totaalse «šeffamise» sohu?

SMS-laenudega hädasolija ei ole ainult kogenematu nooruk. Sealt on lahendust lootnud liigtarbijad, keskealised soliidsed mehed, kes mures oma au pärast, üksikud lapsi kasvatavad emad, kel arved kukil.

Näiteks põhiharidusega üksikema, kelle palk pitsavalmistajana 5000 krooni kätte. Abielust on jäänud korterilaen. Lapse isalt on alimendid välja nõutud, kuid ta ei maksa neid ja keegi sundida ei suuda. Naise SMS-võlasumma algas 1800 kroonist. Viivised on selle kerinud 180 000ni. On selge, et üksi ta sellest välja ei rabele. Kes aitaks? Miks üldse sai lugu nii hulluks minna? Kuidas nüüd välja tulla? Ja kes hoiaks sellist lugu kordumast?
Kust saada praktilist nõu
Kriisiabikeskus ütleb: kõigepealt tunnista, et oled hädas, et üksi ei tule sa sellest välja. Kriisiabisse pöördumine on täiesti mõistlik ja ootuspärane samm. Rääkides räägid ka mure endast välja ja iseennast kuulates saad asja selgemaks. Väga võimalik, et kogenud psühholoogid, kes teemaga kursis, oskavad praktilist nõu anda.
Teiseks. Pöördu panka. Võib-olla oleksid saanud sealt abi ilma SMS-laenutagi. Kuigi selliste laenude praktiseerija ei ole panga lemmikklient, võid saada laenunõustajaga vesteldes mõne asja oma olukorra kohta selgemaks, näiteks mida tähendab intress, maksegraafik jms. Pangad nõustavad laenutaotlejaid tasuta.
Võib juhtuda, et õnnestub laenata pangalt summa, mis katab hädaolukorra, ja siis on võimalik väiksema intressiga pikema aja jooksul tagasimakseid teha. Sellisel seisukohal on Eesti suuremad pangad.
Vaja on tõhusamat abi
Et pangalt abi saada, peab nüüd keegi rahanduses paremini orienteeruv ja jõukam päästvat laenu käendama, tagatiseks tahetakse autot, suvilat, korterit või maja. Abilist leida on kergem, kui oma olukorrast aru saadakse. Siit algab üks võimalik pääsetee. Veel on võimalik, et keegi hea inimene hädast välja tirib ja võla kinni maksab. Noorte puhul tihti nii ongi. Mure, miks laps nii teeb ja et ta viga võib korrata, muidugi jääb.
Kui palju suudab vanem last mõjutada ühes suunas, kui keskkond näitab muud? Sotsioloogid pakuvad erinevaid suurusjärke, kuid üks on kindel – keskkonna roll inimese mõjutamisel on vähemasti sama suur kui perekonna osa. Probleemiks jääb see, kuidas päästval teel püsida.
Kui Eesti avalikkus peab oluliseks soodsa ärikeskkonna loomist, mitte sotsiaalse infravõrgu metoodilist ehitamist, siis kodanike SMS-probleemid ei lõpegi. Igaühel on oma Achilleuse kand – kes harimatu, kes emotsionaalselt tasakaalutu, kes suhtlemises saamatu, kes trauma ohver jne. Kaitse ei pea võrduma totaalse kaitsega ega totaalse kontrolliga. Mõnikord tuleb kodanikku ka tema enda eest kaitsta.
Kahepalgelisus, lõhestumine sõnades ja tegudes, mis pidi kaduma automaatselt Nõukogude okupatsiooni lõppemisega, ei ole kadunud, vaid kestab.
Kodanikud vajavad riigi kaitset
Ühel päeval on kodanik tubli, aus ja edasipüüdlik, teisel päeval, eriti reede õhtul, on ta «laksu all» ja teeb seda, mida oma parimas nivoos ehk ei teeks. Võtab SMS-laenu või mängib kasiinos. Või mõlemat. Nii nagu igaühe organism ei talu alkoholi, nii ei sobi ka laenamine kõigile. Kõik lihtsalt ei suuda hinnata oma tagasimaksmise võimet. Avalikkus tunnistab, et inimesed ei saa olla, ei peagi olema kõiges võrdsed. Nii ei saa ka olla kõigil ärimeelt.
Kuigi suur hulk Eesti vabariigi kodanikke on end vabatahtlikku pangaorjusse määranud, paistab, et ikka pole selge sõna «intress» tähendus. Laenupakkujate kodulehel on tabelid selle kohta, kui palju ja millise aja jooksul tuleb tasuda, laenuks saadud summale lisaks maksta. Siin on veel üks pääsetee – selgitustöö.
Et normaalset teed stabiilsusele, mis võimaldaks palgast ka ilma võlgadeta ära elada, Eesti ühiskonna mudel ei paku, siis tundubki võla võtmine ja võlgu olemine täiesti normaalne. Levitatakse põhjendusi, et «kogu arenenud maailm elab nii» ja et «inflatsioon sööb selle ära niikuinii».
Riik, mis juba viisteist aastat püüab olla ärimeeste meele järele «õhuke», ei sega end vahele. Põhjendusega, et kiirlaenud pole ju kohustuslikud, las olla turul ka selline «toode», inimeste vaba tahet ei saa üle hooldada. Midagi peab aga ühiskonnas sügavamal ikka viga olema, kui 60 000 inimest on end tunnistanud kiirlaenudega hädas olevaiks.
Ratsa-rikkaks-skeemi sobib ka kasiinos vedamine
See, et enamasti ei vea, ei loe. End rikkana tundmine on tunne, emotsioon, mõistusega mitte võetav. Miks tunneb nii suur hulk inimesi Eestis end vaesena, paljaksvarastatuna, et peab paari enesekindluse või õnnehetke nimel ego turgutamiseks kasiinoratast pööritama?
Mänguatomaatide juures isegi teenitakse mõnikord raha. Enamasti on need naised, tuvihallides seelikutes memmed, kes mõnesajakroonise võidusumma kabedalt välja võtavad, suutes hoiduda uuest ringist. On üks liik inimesi, kel veab loteriis ja kes ka ise usuvad sellesse. Hea, kui on närvi edasi mitte mängida. Mass aga mängib kõik maha, teeb lisaks võlgu juurde.
Põhjamaadel on levinud pigem selline suhtumine, et las nad olla, kuid ärgem andkem sellistele raharingluse vormidele pidevalt rohelist tuld. Seal on ka sotsiaalne turvavõrgustik tihedam ning lähiajaloo taust teistsugune. Kuhu Eesti end selles punktis liigitab – kas idablokki, kus mõistlikkust ja kokkuhoidu peetakse bojaarile alandavaks, või põhjamaade hulka, mis tuntud mõistlikkuse poolest?
Ühe Eestis ilmuva päevalehe septembrikuu hommikukoosolekul pakkus osakonnatoimetaja keelduda SMS-laenude reklaame avaldamast, siis oleks ka mõeldav seda ohtlikku teemat lehes õiglaselt ülal hoida. Ettepanek vaibus tegelikkusse – ajalehed elavad kuni 70% ulatuses reklaamist.
Ärimehed kiidavad õhukest riiki
On jõudnud kätte teine majanduslangus viieteistkümne aasta sees. Mart Laari esimene valitsus seisis valiku ees, kas teha radikaalseid reforme või püüda pehmelt ühelt majandussüsteemilt teisele üle minna. Tookord valiti radikaal­ne tee, enamuse toel pooldas seda emotsionaalselt ka hulk valimiseas kodanikke.
Ideaaliks kuulutati Milton Friedmani laadis maakera teises otsas Ladina-Ameerikas käibivad majandusseisukohad ja nagu vanas heas malevalaulus «silitaski Thatcher pead ja ütles tere».
Raha peab liikuma iga hinna eest! Riik ei tohi siin vahele segada, äärmisel juhul võib seda teha nõuandva häälega, mida ärimehed ei pruugi kuulata. Ärimees, eriti rahapööritaja, on jätkuvalt püha lehm, sest ideoloogia väidab: ettevõtlike vähemus oma tegususega kasvatab üldist jõukust ja veab massi kaasa. Nemad on need väärt maksumaksjad, kelle tulumaksust riik ikka kasu ka saab.
Nüüd oleks ammu aeg tunnistada tõsiasja, et riigi haldusalas ja ühiskonnas on valdkondi, mis ei tooda ega peagi tootma kiiret kasumit, näiteks haridus, tervishoid, laste kasvatamine. Et ka neile tuleb luua elutingimusi, mitte kanda automaatselt üle kauboikapitalistlikku suhtumist, et uppujate päästmine on alati uppujate endi asi.
Ärivaistu kandja eelistatus
Kehutatud on kiireid ja efektseid edulugusid, tööd kaotada on häbi, samuti minna pankrotti, olla «ajutistes makseraskustes». Kui elukogemus keskealist juba mõnevõrra kaitseb sellise arvamusmulli eest, siis pole midagi, mis noort, keda muudkui ärgitatakse tarbima – «ei tundigi ilma rahata, samal tunnil šeffad edasi» –, «šeffamise» eest kaitseks.
Eestis eelistatakse ühe omaduse ehk ärivaistu kandjaid kõigile teistele omadustele juba pikka aega, kuid pole märgata järjest suurema elanike hulga edukat haljale oksale vedamist jõukate poolt. Järelikult on aeg uuteks ideedeks. 
Mina ootan pingsalt ja huviga, millal tekib kodanikeühendusi, kes annaksid märku, et kuldvasika-vaimustusel oleks aeg anda teed rohkemale sotsiaaldemokraatiale, arusaamale, et turg üksi ei suuda elu reguleerida, et sellise regulatsiooniga elu lihtsalt hävib.
Natuke paksemat riiki! Totaal­se ärikliima asemel kliimat, kus natuke rohkeimale isikuomadustele ruumi oleks, kus nn pehmed väärtused poleks samastatavad toimetulematusega.

Juune Holvandus