Minu Eesti

Janne Kütimaa, pool elu, 20 aastat Eestist Soome ja Ahvenamaale pendeldanud:
Eesti on mu elu hüppelauaks. Minu iseseisvumise aeg langeb kokku Eesti taasiseseisvumisega – see lõi sobivamal hetkel võimaluse siinsest kaugemale vaadata ja teispool vett omamoodi Eesti saadik olla.
Mu Eesti ulatub eelkõige Setomaale, kust on pärit isa, suvise koolivaheaja vahvad mälestused ja identiteet Eestis – 50% seto! Teisalt ulatub see loodesse – rannarootsi alade ja väikesaarteni. Need on saanud armsaks Turu Akadeemias tehtud uurimistöö raames. Vahepeale jääb emapoolsete juurte paik Anija, koonduslaagri- ning Siberi lugudega, ja kodulinn Tallinn.
Eesti on risti-põiki armsaid inimesi täis, kasvab pidevalt ja mahub siiski südamesse. Selle leidmiseks ei ole vaja laulupeolegi minna. Võin kodumaad paitada Ahvenamaa kaljul istudes ning isamaa ja ta inimeste eest palveid teele saates. Olen enda jaoks olulise ja hea talletanud, sügavale. See on kõikjal kaasas ja aitab Eestit armsaks pidada ka siis, kui ümberringi toimuv meelehärmi tekitab. Loodan oma juurte loo kord ka pikemalt kirja panna, sest „Kust sa pärit oled?“, küsitakse võõrail mail. Vastus ei muutu viimse hingetõmbeni.

Kristjan Kannukene, muusik:
Sündisin vanemate noorima pojana vabal ajal Eesti jaoks. Täpne kuupäevaline alguspunkt näitab vaimu kehastumist. Inimeste jaoks loomulikult otsesel viisil, kes tihti defineerivad end keha kaudu, mis palju üle saja aasta ei kannata.
Ema vanavanaema Liisa, kes nähes kord väikse tüdrukuna küla vahel „ilma hobusteta tõlda“, paanikas kiirelt koju suhkruvett jooma jooksis, elas 105aastaseks. Väike Eesti sündis juba lennukite aega. Aega saab defineerida läbi lähedaste, kes muudavad selle teistmoodi hoomatavamaks.
Kord, kui olin 13aastane poisike, mängisin Keila kirikus viiulit. Oli nii külm veebruarikuu, et poole loo pealt läks käsi krampi ning poogen lendas käest. Noor kirikuliige luges lugemispuldis: „Mina, Robert Kannukene, sündisin 14. veebruaril 1910 Puusmetsa tallu …“ Tegemist oli vanaisa 100. sünnipäevaga. Isa rääkis hardusega „esimesest Eesti ajast“, mil tema isa sai minna stipendiumiga Berliini ja Groningeni õppima. Ja Pariis! Tädi sündis 1939 Pariisis. See tundus isa jaoks nii uskumatuna. Ja veel see, miks Robert suurlinnast viimase rongiga enne Poola koridori sulgemist tagasi tuli … Kodu kutsub. Ema-isa, õde-venda.
Minu õekesed, kellest üks sündis täpselt sellel päeval, kui vaarvanaema Liisa suri, on mulle väga kallid. Ja armas ema ning isa, kes kinkisid mulle headuse ja hoole. Sugupuu hargneb lähedaste kaudu laiemaks, laiudes lõpuks üle kogu Eestimaa. Selle kohal hõljub üks suur tänutundekroon. Aitäh!

Anu Raud, tekstiilikunstnik:
Mulle on väga oluline rahvuslikkus ja rahvas. Lapsest saadik meeldis, meeldib siiani gloobus, aga globaliseerumisest ei oska ma küll lugu pidada. See viib pidetuseni ja rapsib lahti juurtest. Minu ideaalmaailm on see, et on palju maid ja mitmeid rahvaid ning igal rahval on oma nägu, värv ja maik. On oma karakter, millest on tore ka teise rahva liikmena osa saada, aga mis siiski jääb oma sügavamas olemuses võõrale tabamatuks. Sa võid külastada maid ning nautida sealset kultuuri, aga sinu kodu on ikka sinu kodu. Ja ainult oma kodus saad sa tunda ennast koduselt, sest oled õiges kohas.
Mina ei soovi kodus isegi palju võõrapäraseid asju hoida. Muidugi kui on seotud mälestusega kaugelt maalt. Soovin enda ümber hoopis eesti rahvakultuurist pärit asju – puupõrandat ja kaltsuvaipu ja triibulisi tekke –, siis tunnen ennast hästi.
Alates 1991. aastast elan (põhiliselt) maal, minu isa poolt 1918. aastal ostetud talus Viljandi lähistel Heimtalis. Talus, mis on eakaaslane meie Eesti Vabariigiga. Olen lõpmata rõõmus, et elu mind maale tõi. Mul on siin hea. Siin ongi minu Eesti.
Vale oleks öelda, et minu kodu on mugavustega, sest see mõiste on natuke nihkes, õigem oleks nimetada, et minu kodu on rõõmupärane. Et võin hommikukohvi joomiseks suviti paljajalu trepile minna, enne isa õpetuse kohaselt linnupetet ehk kerget einet võttes ennast päevale vastu seada. Loodust vaadeldes tajud, et imelisemaid hetki antakse ikka jaopärast. Umbes nõnda nagu pühapäevi ja pühi hetki. Ega virmalisedki kaua taevasse ripakile jää! Päikesetõusu ja loojanguhetk on kaduvlühike võrreldes pikkade sirgete põlluvagude ja metsamassiividega.
Püüan kogu aeg aru saada, mis meile eestlastele on oluline, mis meid on mõjutanud. Miks on sellised värvid ja mustrid valitud? See ei ole juhuslik, saan aru, et see on meie esivanemate valik. Soovin seda hoida. Käsitöö on väärtus. Käsitsi ei saa inimene loodusele kurja teha. Mida kauem ühe asja valmistamine on aega võtnud, seda kauem see ka ajas vastu peab.

Urmo Saks, elab aastast 2010 Soomes:
Milline on minu Eesti? Mul on kahju tunnis­tada, et tõenäoliselt ei ole sinimustvalge lipp selle mõõdupuuks, see võib ka olemata olla. Minule on Eesti inimesed: jaanilaupäeval kala suitsutavad (vana)mehed kusagil Lääne-Saaremaal; nende emandad, kes üritavad valvata, et see protsess kulgeks võimalikult vähese õllekuluga; vanatädi, kes on alati rõõmus sinu tulekust ja kellele ei ole südant öelda, et ära sa kohviga nüüd vaeva näe; naabrimees, kes on ka südaöösel valmis käivitama traktorit ja tulema sinu autot hangest välja tõmbama.
Aeg kulub, nendest vanameestest on siinpool veel vaid üks, vaid emandad on jäänud. Vanatädigi ei keeda enam ammu kohvi. Tõsi küll, on neid tähtsaid inimesi teisigi, aga nendega ühenduses olemiseks ei ole tarvet ilmtingimata tulla Eestisse, on Skype ja Facebook … Aga neid, kelle pärast tuleb kohale tulla, jääb iga aastaga aina vähemaks.
Ahjaa, millegipärast on tunne, et kevadel peaks selle suitsuahju üle vaatama, kaugel see jaanipäevgi enam on.

Igor Gräzin, riigikogu liige:
Minu Eesti on see, kellega me omavahel, st Eesti ja mina, räägime; mis on iga päev minu jaoks olemas ja mis on inimlik. Minu Eestis helisevad lõokesed kõrrepõllu kohal ja kirikukellad üle nõlvade. Minu Eesti pole tööstuslikult ülerahvastatud ja kontoriks muudetud Tallinn ega president, kes tuleb rahva ette oma juttu paberilt maha lugema, nii et pole mahti silmagi vaadata.
Minu Eestil on rasked päevad: valitsus võtab ära busse liinidelt, suleb postkontoreid ja pigistab viimase välja elektri tarbimise eest. Minu Eesti – see on provints: väikelinn, alev, agul, küla ja talu. Ma kuulen neid ja nemad kuulevad meid just siinkandis – Lõuna-Eestis ja Põhja-Liivimaal. Kus on sündinud sinimustvalge (Otepää), esimene laulupidu (Tartu), Jakobson (Torma), Tartu ülikool, Tubin ja Eller ja Gustav Wulffi „Õrn ööbik, kuhu tõttad sa …“. See on Eesti, milles süda tuksub rahulikult, kus sa oled ajaliselt kodus ja läbi kirikutornide kõneleb sinuga Jumal. Minu Eesti on olnud eeskätt kirikumehed, nagu näiteks Jakob Hurt.
Väga vaimset ja kultuuriliselt täidetud Eestit, mis on tulvil põlvkondade mälestusi küntud põldude, talu- ja külakohtade, kogukondade ja koolidega, ähvardab täna globaliseerumine ja euroopastumine. Pagulaste sissevedu, Rail Balticu trass, raha kantimine Utah’ kõrbesse, ebalendava Nordica ülevalpidamine, mittepeatuvad Elroni rongid – need on vaid mõned nähtused, mis ei soosi eesti keele, meelelaadi, kultuuri ja elustandardi säilimist.
Minu Eesti on minu õnneliku lapsepõlve täiskasvanud inimesed, kes pahandasid siis, kui me palliga akna puruks lõime, või tulid töölt tulles meiega palli lööma, nagu Kaarel Ird, Fred Kudu, Uku Masing, Arnold Kask, Peet Vallak, Elmar Kits, katoliku kiriku kaks poola rahvusest nunna, Betti Alver olid Tartus meie tänava inimesed. Nende majadest nüüd möödudes hakkab kurgus kipitama, sest me ei teadnud suurt nende Eesti-suurusest, aga nad olid Eesti, kes meid koos vanematega kasvatasid. Kristlusest palju ei räägitud, aga seisvanagi oli Oru tänava kirik meie mängude manitsev, ahvatlev ja rahutoov kese.

Anu Saluäär, tõlkija ja toimetaja:
Enn Soosaare mälestuspäeval 13. veebruaril anti Keilas Marju Lepajõele kätte eetilise esseistika auhind. Mille eest? Kõige üldisemalt öeldes: julguse eest olla ise.
Õnnetu on see rahvas, kel pole emakeelset ülikooli, ütles Marju Lepajõe. Ja üldises trendide ja meedia kohinas peatub moodne maailm äkki selle lihtsa mõtte peale ja jääb hetkeks järele mõtlema. Vahest peaksime enda üle uhkust tundma ja mitte iga hinna eest nahast välja pugema, et maskeeruda eiteakelleks? Seda küsin endalt, kui mõtlen saja-aastase Eesti Vabariigi ja meie ehk juba 200aastase kirjakultuuri peale. See on Eesti ime, et miljoniline rahvas on jõudnud miljonite emakeelsete tekstideni.
Kiri algab kirikust. Rahvas algab raamatust. Ega paremini ei saagi öelda, kui Hando Runnel on juba ammugi öelnud. Tõlkija teeb oma tööd emakeelega ja teeb samal ajal ka emakeelt. Kelle jaoks ta töötab, kui mõne põlvkonna pärast poleks enam eesti keele lugejaid, sest trendituuled on lapselapsed maailma mööda laiali puhunud?

---

 

Eestis pole nii palju inimesi, et tänavad on täis, ja on ka piisavalt palju inimesi, et ennast mitte üksikuna tunda. (Tuul, 4. kl)

Eesti on minu jaoks koht, kus ma saan alati olla ja keegi ei saa mind vastu tahtmist siit ära viia. (Emma, 4. kl)

Eesti on ilus, värviküllane ja rõõmsameelne maa … (Kristina, 4. kl)

Siin on suvel mõnusad soojad ilmad ja talvel on piisavalt lund, et lumesõda pidada. (Jaagup, 4. kl)

Eestimaa on riik, mis on väljast väike, aga seest suur. Ma olen Eesti üle uhke. (Tuule, 4. kl)

Minu Eesti on looduse sära,
ärgu kadugu see ära.
Sood, metsad, tihnikud,
kuusikud, männikud, kaasikud.
Eesti on looduse pärl,
olgu roheline tema värv. (Karl August, 4. kl)

Minu Eestis on kenad pargid ja puhtad tänavad. (Lotta, 4. kl)

Mulle meeldib Eesti, sest ta on väga ilus maa. Mulle meeldib, et Eesti on vaba. Ma unistan, et Eesti oleks vaba veel vähemalt 100 aastat. (Mattias, 2. kl)

Minu Eestis ei ole ohtlik linnas üksi käia ringi ja minu Eesti on väga väike ja armas. (Aleksandra, 1. kl)

Te kõik teate, et Eesti oli kinni, aga ta võitles ennast Vabadussõjas lahti. (Otto, 1. kl)

Siin on mul pere. Ja Jumal valvab Eestit. Ja meil on Vana Toomas. Meil on ju nii ilus. (Laura, 1. kl)

Minu Eesti on kõik, mis mul vaja on. Siin on minu kodu ja maakodu. Minu vanaema ja minu pere. (Andreas, 1. kl)

Minu Eesti on minu arvates tore ja rõõmus riik, kus ei toimu sõdu. (Mairo, 5. kl)

Meil on head suhted naaberriikidega ja meil on võimalus reisida ükskõik kuhu. Meil on head haridusvõimalused ja töötingimused. (Steven, 5. kl)

Minu jaoks on Eesti väga tähtis, sest minu suguvõsa on elanud ja kaitsenud seda riiki generatsioonide läbi. Minu jaoks on Eesti loodus kõige tähtsam, sest metsas on hästi maitsvad seened ja marjad. Ma tunnen Eestit hästi ja minu meelest on see keel väga ilus. Kokkuvõtteks on minu elu ehitatud Eesti ümber ja sellepärast ma armastan Eestit. (Kaspar, 5. kl)

Eestis on hea elada, sest kõikidel on piisavalt süüa ja puhast vett. (Jaagup, 5. kl)

Minu Eestis mäletame minevikku, aga meie silmad on horisondil. (Luukas, 5. kl)

Kõige parem on Eesti juures see, et minu juured pärinevad siit. (Anett, 5. kl)

Mina elan siin, siin elavad mu sõbrad ja mu perekond. Ma palun südamest Jumalat, et ta Eestit hoiaks ja kaitseks. (Dea, 3. kl)

Taevas lendab suitsupääsuke, all põllul on lilled. Väike maamaja on metsa sees. Mere ääres on kivid. (Elisabeth, 3. klass)

Mulle meeldib Eesti, sest siin on lahked inimesed. (Maria, 3. kl)

Minu Eesti on tore ja vaikne koht, kus elada. (Morris, 3. kl)
Kaarli kooli laste mõtteid kogus kokku ja vahendas
Meelis Holsting

---

 

Marta Põld, 13aastane:
See on minu jaoks loodus ja minu kodu. Väga olulised on laulupeod ja folgiüritused, näiteks Viljandi folk, mis on väga äge. Looduses meeldivad mulle kõige rohkem metsad ja seal asuv taimestik. Armastan ka Eesti muusikat, Eesti folkloori, rahvatantse. Ja siis mulle meeldib veel, et Eestis on saun. See on väga tore.
Mul on hea meel, et Eestis pole mingeid tsunamisid ja orkaane ja muid koledaid katastroofe. Need on hirmutavad ja kohutavad. Eestis on väga hea elada!

 

 

 

Ruuben Põld, 10aastane:
Eestis on hea elada, sest siin pole looduskatastroofe nagu maavärinad, vulkaanipurskeid, suuri torme jms. Me elame väga heas kohas, sest meil on palju ilusat loodust ja metsades ei ole lõvisid ja tiigreid ja teisi suuri kiskjaid peale karu :) Veel meeldib mulle, et siin on head ja abivalmis inimesed ja toredad perekonnad.

 

 

 

 
Hanna Maria Salong, noortejuht:
Minu Eesti on keel, milles olen armastatud ja armastan. Armastame oma emakeeles ja seda keelt, milles meid on armastatud. Selles keeles loen Jumala sõna ja tema kuuleb minu palveid. Ka ilu on keele läbi selgeks saanud – südamesse on pesa teinud sõnad ehapuna, kastehein, koidukuma, lumivalge, südamehääl, triikraud.
Minu Eesti on pikad hallid adruvallid, soojad käed, autosõidud metsavahelistel maanteedel, lumesula jaanuaris ja jää juunis. Paljajalu kastel käimine ja mets keset linna.
Minu eesti on perekonnalood. Lood vanaemalt, kuidas see on olnud Jumala arm, et mina siin olen ja eesti keeles kirjutan. Kuidas tegelikult ei voola minu soontes eesti veri, kuid siiski ei luba huuled muud öelda, kui et olen eestlane.
Minu Eesti on vaikus ja tasane kannatamine. Vaarvanavanemate vaprus ja eestlaslik minevikunostalgia. Kuigi usk ületab riigipiirid, on armastus loogiline alles eesti keeles kõlades ja süda on vait üle halli tormise mere sõites või soos rabataimi korjates.
Olen tänulik Jumalale selle rabaaugu eest, mida armastada ja kuhu armastust anda. Selle maa eest, mis on pühitsetud Maarjamaaks ja kus inimeste südames on teatrikunst, rahvalaul, muusika, kirjandus, luule. Maa, mis on talviti liiga külm ja suviti mitte kunagi piisavalt soe. Kus igal lapil leidub valge kirik, mis on liiga külm, kuid jõuludel alati rahvast täis. Olgu palved regilauludes või sõnadeta armastuse tegudes – olgem uhkusega eestlased, kuid saagu rõõm seda suuremaks, et Jumal meie Eesti üle valvab ja saame olla ka kristlased!

Leida Lepik, Regio kaardimeistrite juhataja:
Minu Eesti = minu emaisa Virumaa, minu emaema Tartumaa, minu isaema Mulgimaa, minu isaisa Mulgimaa. Päris minu Lahemaa ja juba üle poole elust minu Tartu.
Minu Palmsele, Käsmule ja Laukasoole lisaks on minuks saanud Tapurla, Mohni, Muhu, Vilsandi, Heimtali, Keibu ja Kakerdaja. Minu Soome lahele lisaks tõi purjetamine juurde minu Läänemere, minu Väinamere, minu Liivi lahe.