Tõepoolest, mis siis ikkagi on armus nii
hämmastavat? Raamatu «Jeesus, keda ma ei tundnud» autor  Philip Yansey suudab hulga piiblitekstide,
aga ka maailma ajaloo varal tõestada oma uues raamatus  «Mis on armus nii hämmastavat», et «armul on
oma jõud». Ingliskeelse kirjamehena leiab ta koguni, et sõna «arm» on meie
«viimane parim sõna».

Kasvanud üles Ameerika kõige usklikuma, nn
Piiblivöö piirkonna koguduses, tunnistab autor ometi, et temast sai  «tänu» sellisele kodusele ja koguduslikule
õpetusele «vimmakas, vihast krussis, üksik paakunud lüli pikas armutuse
ahelas».

Koguduse toidul

Rõõmus, et on tänaseks vabanenud taolistest
käsukristlikest kammitsaist, tunnistab ta nüüd, et «iga tervenemise või
andestuse või headuse sähvatus, mida olen iial tundnud, tuleb ainuüksi Jumala
armust». «Ma igatsen,» kirjutab ta, «et kogudusest võiks saada sellest armust
toitev kultuur.»

Autor toob Jeesuse tähendamissõnade
tegelased meid ümbritseva maailma kurjakuulutavatesse oludesse. Kadunud poja
mõtetega teismeline prostituut suurlinna tänavail või pantvangidraama õnnelik
lõpp, kus ema saab tagasi oma lapse. Hämmastusega avastad, kuidas liigagi
tuttavaks saanud lood meie aja kontekstis äratavad kaastunde ning karjuva
vajaduse Jumala armu pakkumise järele. Korduvalt esitab ta küsimuse, kas
kogudus on selleks valmis?

Aastaid erinevatele
ajakirjandusväljaannetele kaastööd teinud autor ei jää armu imetlema üksnes koguduse
keskele. Arutlus selle üle, kuivõrd on võimalik kristliku armu põhimõtteid
rakendada ühiskondlikus poliitikas, pakkus siinkirjutajale suurimat põnevust.

Armu jõud poliitikas

«Kui pole andestust, võib koletuslik
minevik iga hetk oma talveunest ärgata ja oleviku neelata. Ning ka tuleviku,»
hoiatab autor armutuse poliitika eest.

Küllap leiab siit mõtteainest iga
eestimaalane, kes mineviku ülekohtu haavu ravida püüab. Kuigi originaalis ilmus
raamat enne George Bush’i võimuletulekut, näeb Yansey ette ka ohtusid, millega
kristlaskond praegu silmitsi seisab, kui poliitiliste vahenditega üritatakse
maailma allutada jumalikule õigusele.

Armu jõudu Jeesuse õpetuse valguses
demonstreerib raamatus Ema Teresa, võttes osa USA president Bill Clintoni
korraldatud rahvuslikust palvehommikusöögist, millel viibis ka Philip Yansey.
«Vapralt, kindlalt, kuid viisakalt ja armastavalt oli Ema Teresal õnnestunud
taandada abordivaidlus kõige lihtsamatele kõlbelistele mõistetele: elu või
surm, armastus või hülgamine.»

Kuulnud selle 140sentimeetrise vana naise
liigutavat kõnet, tunnistab Yansey Ema Teresa üldteada elu ja tegevuse põhjal,
et «ohvrimeelne armastus on kristliku armuarsenali kõige võimsamaid relvi».

Raamat lõpeb üleva pildiga suurejooneliselt
rokk-kontserdilt Londini Wembley staadionilt, kuhu oli kogunenud kümneid
tuhandeid inimesi tähistama Lõuna- Aafrikas toimunud ühiskondlikke muutusi.
Rokkansambli Guns’n Roses fännid nõuavad oma lemmikuid tagasi, kui lavale astub
afroameeriklasest ooperilaulja Jesse Norman. Üksinda, saateta, hakkab ta väga
pikkamisi laulma: «Amazing grace, how sweet the sound (Hämmastav arm, kui
hurmav on su hääl).» Mälusoppidest sõnu otsides laulab lõpuks mitu tuhat fänni
kaasa ammu kuuldud vaimulikku laulu armu imelisusest.

Erki Tamm,

Allika baptistikoguduse pastor