Mina ja teised

„Ma ei suuda sinna enam minna,“ ütleb hoolitsetud välimusega keskealine naine pärast seda, kui on alustuseks oma meeldival toonil kiitnud kevadist loodust ja ilma. Naise suu tõmbub kriipsuks. Ta pöörab pilgu ära, vaadates kuhugi kaugusse, siis suleb silmad ja surub käed oma süles kõvasti kokku. Nii algab meie vestlus.
Ootan, annan aega end koguda. Parajasti siis, kui mõtlen küsida, kas ta on valmis mulle ära rääkima, mis on juhtunud, avab ta uuesti oma silmad. Pisarad voolavad. „Hea, et ma sulle saan ära rääkida, mis minuga juhtus.“
Kinnitan, et olen valmis kuulama, ning julgustan teda rääkima. Paistab, et ta ei vajagi eriti julgustamist, sest juba köhatab ta hääle puhtaks ja ütleb konkreetselt: „Ma olen mitu aastat proovinud ennast sobitada nende inimeste hulka ja kinnitanud endale, et tahan seal käia. Kirikukohvil käimine on mind omamoodi julgustanud selleks. Mul on paar head sõbrannat, olen leidnud oma kodukoguduse, kus käia.
Mulle meeldib see kirik, käin meelsasti nädala sees vahel sealt läbi, et vaikselt üksinda palvetada ja lihtsalt olla. Tunnen, et Jumal on kohal. Olen tänulik, et on hoolitsetud selle eest, et kiriku uksed on iga päev lahti. Vajan seda, et saan niimoodi käia ja isegi küünlaid panna, kui tahan kellegi teise eest palvetada. Jumal on mulle kinnitanud, et on vaja, et ma teatud inimeste ja olukordade eest palvetaksin. Olen seda teinud.
Üldiselt ma ei ole eriti kannatlik inimene, aga aastate jooksul on Jumal mind läbi nende palvetamiste ja eluolukordade ikka hästi voolinud. Olen kogenud, et ta vastab alati, vahel lihtsalt läheb kauem aega ja seda vist sellepärast, et teised inimesed peavad ka midagi oma eludes muutma. Me oleme ju kõik omavahel nii seotud.“
Noogutan selle jutu kuulamise ajal, et anda märku tähelepanelikust kohalolekust. Äkki jääb ta vait ja hakkab nutma. Kinnitan talle, et tõesti, inimesed on omavahel seotud ja mõistan, et see, mida ta on kogenud, on talle raskelt mõjunud. Küsin, kas ta saab mulle selgitada seda, mis pani teda alustuseks ütlema, et ei suuda enam sinna minna.
Naise pilk selgineb. Ta hingab mõne korra sisse ja välja ning jätkab: „Jah, ma saan sellest nüüd juba rääkida. Kuigi, kui see juhtus, mõtlesin, et ei räägi sellest kellelegi. See algas kirikukohvil ühel pühapäeval, kui mul oli halvem olla. Mõtlesin, et lähen kohe koju, kui teenistus läbi sai. Samas – olin ju pirukaid küpsetanud ja tahtsin need lauale viia. Siis keelitati, et jää ikka ise ka lauda.
Nii ma jäin. Eriti jutukas ma ei olnud, mõtlesin, kuidas ära saada. Kui läksin oma kohvitassi pesema, kuulsin, kui minust räägiti. See naine, kes ütles teisele parajasti, et Karin on ikka imelik küll, ajas endale midagi kurku ja hakkas köhima, kui mind nägi. Aga sain ju aru, et, oh … Ma ei tahtnud kedagi enam näha. Ma ei taha, et nad nüüd mõtlevad, et olen imelik. Võib-olla mõtlete teie ka nii?“
Kinnitan, et ma nii ei arva, ja asume seda olukorda koos vaatlema. Seda, et tal oli enne juba halb enesetunne, mida võimendas tekkinud olukord, kus me ei tea, mida need naised omavahel rääkisid.
Arutame, kas oleks võimalik nende naistega vestelda, millest see jutt neil oli, et saada selgust ja hingerahu. Naine mu vastas naeratab ja ütleb, et pole selle peale mõelnud, et minna nende naistega rääkima.
„Tead, mõtlesin, et parem ei lähe kunagi enam sinna. Siis ei tunne ma end ka halvasti. Las räägivad, mida tahavad.“ Jõuame jutuajamisega sinnani, et naine rahuneb ja ütleb, et tegelikult võiks ju ülejärgmisel pühapäeval proovida nendega rääkida. Kokku leppida mingi aeg ja koht nädala sees. „Tegelikult me isegi saame vahel nendega kokku ja palvetame. Enamasti Sirje pool. Jah, ma mõtlen sellele. Aga mitte sel pühapäeval. Kuule, kas sinuga koos saab palvetada?“
Tunnustan teda valmisoleku eest olukorda lahendada. Me palvetame.
Tuuli Võsa