Milline kirik kõnetaks

Noored poleks noored, kui nad ei esindaks võrreldes vanemate inimestega otsivamat ning kriitilisemat hoiakut. Seda ka kiriku- ja usuteemat vaagides.

Esseeteema „Missugune kirik kõnetaks kaasaegset inimest“ tõi tänavusel usundiõpetuse olümpiaadil võidukolmikusse kaks koolinoort. Selle teema valisid arutluseks esimese koha saanud Susanna Mett Tallinna reaalkoolist ja kolmandale kohale tulnud Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane Anni Varjo.
Mõlemad õpilased pälvisid lisaks olümpiaadi hindamiskomisjoni hinnangule ka esile tõstmise siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au poolt, kes ministeeriumi auhinda üle andes ütles naljaga pooleks, et mõlemad neiud sobiks hästi luteri kiriku peapiiskopi ja/või Eesti Kirikute Nõukogus assistendi ametikohale.
Au lubas viidata võistlustööde sisule töökoosolekutel, kus jutuks kiriku(te) kui institutsiooni(de) võimalike murekohtade ning kuvandi küsimus. Et mõlemad tööd on täies mahus ilmunud veebiväljaandes Kirik ja Teoloogia, siis käsitleb kirikuleht võidutöid refereerivas võtmes, samuti on selle artikli jaoks spetsiaalselt intervjueeritud autoreid.

Usul oma roll
Noored autorid pole küll kõiges ühte meelt – juba see, et Anni Varjo kuulub kirikusse ning Susanna Mett ei kuulu, loob erinevad vaateko­­had –, aga oma kirjatöö sissejuhatuses rõhutavad mõlemad, et usuta ei saa ning kirikul on läbi inimkonna loo oma roll, mida teised institutsioonid naljalt üle ei võta.
„Usk on alati ühiskonnas olulist rolli mänginud – see täidab inimhinges kohti, mis muidu tühjaks jääksid. Olgu selleks leinaga toimetulemine, südametunnistuspiinad või hirm tundmatu ees – kristlus aitab tegelda kõigi inimeksistentsi probleemide ja mõtisklustega,“ arvab Susanna.
Luterlasena kristlikus peres kasvanud Anni tunnistab Eesti Kirikule, et tal on tegelikult üsna raske ette kujutada ennast mitteusklikuna ning kuna tal teiste konfessioonidega lähem kokkupuude puudub, siis käsitleb ta ka olümpiaadi võistlustöö aluseks võetud küsimust luteri kiriku liikme vaatepunktist.
Ta rõhutab, et usk (ja sellega seoses oma kiriku leidmine) on isiklik asi ning on selles osas nõus Arthur Scho­penhaueriga, kes on öelnud, et usk on nagu armastus, seda ei saa sundida.

Kas kirik siis ei kõneta?
Etteantud esseeteemasse on põimitud vaikimisi seisukoht, et kirik ei kõneta. Tänapäeval ja praegusaegset inimest. Mõlemad autorid on nõus, et statistiline pilt kinnitab seda väidet – kirikuliikmeid jääb vähemaks, kiriku sündmused ei ületa uudisekünnist (vähemalt kiriku sõnumi sisu).
Anni seab kirikuliikmena väite kahtluse alla, küsides: „Kas kogudus on ainult siis edukas, kui kirikuliikmete arv on suur?“ Ta meenutab 1990ndaid, mil kirikusse oli suur tung, aga see toimus eelkõige uudishimust, mitte soovist õppida tundma Jumalat.
Susanna taandab küsimuse kommunikatsioonile – kirik ei esitle (vähemalt piisavalt arusaadavas keeles) oma sõnumit ning seetõttu jääb kaugeks ja ka ei kõneta. Ta paneb kirikule süüks endassesulgumist ning seda, et kirik ei kohanda end ajaga: „Kirik peab rohkem rõhku panema laialdasele meediakajastusele ning võimaldama lihtsalt leida informatsiooni kristluse ning koguduste tegevuse kohta.“
Ta leiab, et kirik peaks tegema teavitustööd erinevaid kanaleid kasutades (k.a ukselt-uksele-meetod) ning võtma selle üheks prioriteediks.

Mis paneks liituma?
Susanna tunnistab, et sallivam ning avatud kirik oleks tema jaoks kaalukas argument kogudusega liitumise kasuks otsustamisel. „Hetkel kardan, et võib esineda teatud fundamentaalseid vasturääkivusi kiriku ja minu vahel,“ nendib ta, lisades, et võtab väljakutset kirikuga liituda tõsiselt ega soovi seda sammu astuda hetketunde ajel, sest „ega kogudusega liitumine kinoskäik ole“.
Susanna räägib, et tema tutvuskonna noortel on tihti tavaks kirikuasjadest huumori võtmes kõnelda, pisut isegi irooniliselt. Kinnistunud on ettekujutus kirikust kui sallivust pärssivast institutsioonist. Susanna meelest võiks kirik seda võtta väljakutsena ning anda jõulisema panuse, et kuvand muutuks.
„Armastusel põhinev kirik teeb Jumala leidmise enamikule vähem vastumeelseks, sest kaovad negatiivsed konnotatsioonid kristluse ja sallimatuse vahel. Jumal kaitseb ja lohutab edukalt neid vähemusi, kes mõne ühiskonnagrupi poolt sallitud pole, samas saab kirik aidata ka neid, kes muutusi kardavad ning seda sallimatusena väljendavad,“ on ta kindel.
Anni meelest võib eestlaste puhul näha märkimisväärset potentsiaali kirikuga liitumiseks, sest kuigi Eestit tuntakse usukauge maana, siis samas ei ole meil palju neid, kes ennast ateistiks nimetavad. „Nüüdisaegne inimene on maailmale avatud: tahab proovida, katsetada, teha kogu aeg midagi uut, kuid ei taha võtta vastutust ning kuuluda,“ arutleb ta.
Liina Raudvassar