Miks on …?
/ Autor: Meelis-Lauri Erikson / Rubriik: Uudised / Number: 27. märts 2013 Nr 14/15 /
«Miks teil, kristlastel, on oma usu sümboliks mingi kohutav piinariist. Ja siis veel selle küljes rippuv laip! Kas te midagi kenamat ei suutnud välja mõelda?»
Nii olen kuulnud küsitavat. Tõesti, ristiusu kõige tuntum sümbol on kohutav piinariist ja lausa selle usu nimigi on sealt tulnud, see on risti usk. Miks küll nii?
Taeva poole kisendanud
Kui väike laps õpib maailma tundma, siis puistab ta pea kogu aeg küsimusi «miks?». Küllap teatakse, kui raske on siis vahel lapsele vastata. Kuid ka suured inimesed on pidanud seda miks-küsimust esitama, ja oi kui teisiti see siis kõlab. Miks see minuga juhtus? Miks just tema? Miks see nii pidi minema? Miks see elu nii kohutavalt raske peab olema? Miks?
Aga seda küsides võpatab hing, sest tajub juba, millise kohutava kuristiku servale on ta jõudnud. Hing värahtab, sest aimab: vastust sellele ei ole. Kes jõuaks kokku lugeda kõiki neid mikse, mida aegade jooksul on inimene taeva poole kisendanud? Või ka mitte kisendanud; võibolla on see karje hoopis maailmale kuuldamatuks jäänud, kuid on täiesti olemas. See esineb ehk teisel kujul, sest rüütab ennast erinevatesse kostüümidesse. Kuid kuristik on põhjatu ja vastust sealt ei kosta.
Miks-küsimus ei ole hea küsimus. Mis ei tähenda, et seda ei küsitaks. Ikka ja jälle. Valuga. Ja miks ometi kõik elav pole loodud elama ilma kannatuseta? Miks on kannatus maailmas?
Võibolla jäi sulle endale märkamata, et istusid maha, miksi all lookas. Sa lihtsalt istusid, käed tühja täis, hing tühja täis. Vastust ei ole. Ja kui olekski, kas see vastus aitaks sind, kas see sind rahuldaks? Ons see karistus millegi eest? Aga mille? Sa ei ole ju ometi see kõige halvem inimene maamuna peal!
Ükskord kõndis ta oma õpilastega mööda teed. Ja nad kohtasid meest, kes oli sündinud väga raske puudega. Ja kohe oli platsis miks-küsimus. Miks see nii on? Karistus? Kes on siin pattu teinud? Ja isegi vastus on välja pakutud: see tuleb minevikust. Karma on ju karm.
Siin on seletus, miks süütu peab kannatama. Kohutav seletus, kui järele mõelda. Ei, see ei saa tõsi olla. Aga miks siis ikkagi? Seisab seal see suur küsimärk. Nagu keerdus madu, ja irvitab ükskõikselt.
Kuni rist saab elu märgiks
Aga ta ei hakanud oma õpilastega asja arutama. Ei kiitnud takka nende seletusele. «See on selleks, et Jumala teod saaksid avalikuks,» vastas ta. Kas pole mitte ülbe vastus sellises olukorras? See näib kohe väga kaugel olevat sellest meie miksist, vastusest, mida oleksime tahtnud.
Me oleme oma miksi külge aheldatud ja tema … justkui ei olegi osavõtlik. Või ehk kaastundlik. Kas ta ei hooli meist? Ta jätab selle küsimuse hoopis kõrvale. Et Jumala teod saaksid avalikuks. Jumala teod võivad olla varjatud.
Kuid just siin Jumal justkui ütleks sulle, just otse sulle, et ära arva, ma tean küll, mis sinuga on, ja ma tean väga hästi. Sa pole üksi jäetud. Ning sealt ilmub äkitselt abi; see ilmub nii, et sa ise ehk ei taipagi. Mure ja valu on sind praegu küll vangi võtnud, kuid vaata, siin ma olen. Kui sa siin niimoodi üksi juba istud, ma istun tasakesi sinu kõrvale ja võtan sul ümbert kinni! Sa oled minuga, ütleb Jumal.
Aga tema teod võivad olla ka avalikud. Ja kõige avalikum märk tema tegudest on rist. Tõsi, võib minna aega, võibolla isegi palju aega, enne kui sa hakkad taipama. Kuid lõpuks ehk siiski taipad, et miks ei jää valitsema, et kuristiku serval sa ei pea kõikuma, vaid võid minna sellest eemale, lagedale maale, mis kindlalt kannab.
Võib kuluda palju aega, kuni küsimärgi kuju hakkab muutuma ja sellest saab rist. Kuni rist saab elu märgiks.
Jumal kannatas ja suri ristil. Võib ju olla, et võtame seda sageli liiga endastmõistetavalt – vaatame sellele ja läheme mööda, nagu oleme mööda läinud nii mõnestki kannatavast inimesest. Kuni see küsimus tabab valusalt meid endid. Siis oleme varmad küsima, süüdistama, taeva poole rusikat raputama.
Kas inimene on neetud seda ikka ja alati küsima: miks? Ei. Pole vaja mingit muud needust peale inimese enda rumaluse ja kurjuse. Aga mis jääb üle süütule? Kus iial on löödud hingehaavu – mis on ju vahel valusamad, kui ihuhaavad –, seal on Jumal ligi. Kus kunagi keegi on kannatanud hüljatud tühjuses, kõigis põrgu eeskodades maa peal, seal kannatab ka tema. Ei saa olla suuremat kaastundmist ja hoolimist kui Jumala oma. Usu märk on kohutav piinariist sellepärast, et isegi kõige kohutavam ja armetum saatus ei jääks Jumala armu hõlmast välja.
Meelis-Lauri Erikson