Mida on Saksamaa taas­ühinemine andnud saksa rahvale?

Berliini müüri langemine 30 aasta eest, 9. novembril 1989, ei puudutanud mitte ainult saksa rahvast, vaid meid kõiki, kes me piltlikult öeldes siin- ja sealpool müüri elasime.

Sellepärast on küsimus, mida andis taasühinemine või ühe müüri langemine ühele rahvale, ka meile kõigile esitatud küsimus. Ja vastus võiks olla päris sarnane meie oma vastusega, sest need arengud ei erine üksteisest nii oluliselt.
On kaks tasandit, mida peaks vaatlema, mida aga ka teineteisest väga lahutada ei saa. Üks on poliitiline tasand ja teine see, kuidas läheb inimesel. Meil on üks tore tuttav ja hea sõber Louise Tüüringis. Ta on nüüd juba üle 80 aasta vana. Elab oma väikeses majakeses, käib kirikus. Vahel sõidab oma pisikese autoga, aga nüüd juba ikka harvemini, sest tervis pole enam see, mis oli vanasti. Louise on kogu oma elu kirikutööd teinud. Mängis orelit, õpetas lapsi katekismust tundma. Tema jaoks polnud režiimil tähtsust.
Ega neid lapsi tal seal palju polnud. Aktiivne kirikusse kuulumine DDRi (sks Deutsche Demokratische Republik – Saksa Demokraatlik Vabariik, SDV) ajal oli üheks negatiivseks faktoriks, mis tulevikuplaane realiseerida ei lasknud. Näiteks unistas üks noor tütarlaps õpetajaks saamisest. Kuna tema vanemad aga keeldusid kirikust välja astumast, siis jäi see unistus täitumata. Eks niisuguseid lugusid ole palju.
Louise elul pole häda midagi. Ta saab oma pisikest pensioni. Arstiabi on tasuta. Ning lõpuks ometi on see müür, mis perekondi füüsiliselt lahutas, lammutatud. Üksteisel on külas käidud, palju räägitud. Louise tervitas müüri langemist. See pidi nii juhtuma, sest kuidas saab ühte rahvast nõnda vägivaldselt lõhestada. Louise näeb ja kuuleb veel hästi. Ta vaatab telerit, loeb ajalehte, kuulab raadiot. Teda huvitab suur poliitika.
Louisele on tema rahvas tähtis. Nagu seda on ka tema küla. Aga talle on ka tähtis, et need müürid ja piirid terves Euroopas kadunud on. Noored saavad palju reisida. Hoopis rohkem on tekkinud võimalusi maailma avastada. Tema ristilaps läks Marburgi ülikooli. Nüüd on ta õpetatud apteeker. Ja tema ise, Louise – ta käis koguduse grupiga Eestiski. Ja siis päris omapead Itaalias Lago Maggiore ääres.
Mis nad kiruvad nii palju, et meil läheb halvasti, mõtleb Louise. Kes tahab, saab hakkama. Näe, kuidas linnad ilusasti korda on tehtud. Pole enam neid kokkuvajunud halle koledaid maju. Tänavad on siledad. Enne polnud asjad korras. Nüüd on vabadus käes, muudkui ela. Eks viriseda ja õiendada võib igal ajal. Vahel on tõsi taga ka.
Louise luges ajalehest, et idas on palgad võrreldes läänega ikka 20% madalamad. See pole hea. Aga eks iga asi vaja aega. Pole vaja kohe tänavale minna, rusikas taskus, ja süüdlasi otsida; küll põgenike, küll juutide, kes teab veel kelle hulgast. Louise käis nädalavahetusel ka valimas. Tema on oma hääle ikka nendele andnud, kes oma pudrukausist kaugemale näevad.
Louise on kristlane, tema peab oma kohuseks anda varju ja ülalpidamist neile, kes seda vajavad. Olgu see siis türklane, aafriklane või naaberküla vaene. Louise on ehmunud, kuuldes valimistulemusi: teisel kohal need paremäärmuslased! Ehitavad jälle müüri! Kas me rahvas siis tõesti on oma ajaloo unustanud?
Louise mäletab veel sõda. Niisugune maa, kus suured heliloojad, kirjanikud, usutegelased kultuuri ja ajalugu teinud on, langeb jälle piiratud mõtlemisega tegelaste kätte. Seda ei tohi juhtuda. Louise paneb Jumalale oma õhtupalves ikka südame peale, et see niisugust koledust sündida ei laseks. Et see müür, mis korra maha lõhutud sai, sinna maha jääkski. Andku Jumal vaid tarkust ja äratundmist, et ilma müürita on ju parem.
Pille Heckmann-Talvar,
kirikuõpetaja Kasseli linna lähedal Naumburgis ja Ippinghausenis