Mets võib olla püha paik mitut moodi

Kylmäkoski kiriku piirkonda jääb elujõuline Taipale küla.

Eemal suurtest teedest, metsad ja põllud ümberringi. Kahe kilomeetri pikkune metsatee viib külast suure laane keskele. Sinna on kohalik jahimeeste selts raiunud üles saamide püstkoda meenutava koja, varjualuse ja puukuuri ning kujundanud platsi koos lõkkeasemega.
Traditsiooniliselt – juba vähemalt 15 aastat – küpsetavad jahimehed sügiseti kustunud lõkketuhas hirveliha ja kutsuvad söömaajale külarahvastki. Sain minagi sellest rituaalist osa.
Üks meestest, Kari Torkko selgitas enne lihatompude väljavõtmist, et õhtul kell 11 hakkas ta kividega süvendatud maapinda soojendama ja tegi lõkke üles. Öö läbi lisas puid, vahepeal käis kaks tundi kodus magamas. Varahommikul asetas ta seitse umbes kolmekilost lihakäntsakat, mis olid mähitud vaheldumisi fooliumi ja mitmekihilisse ajalehepaberisse, traatvõrk ümber tõmmatud, lõkkeasemesse küpsema.
Kella üheks kohale tulnud rahva silme all tõstis Kari konksu abil lõkketuhast lihakäntsakad välja, asetas lauale ja koos Ahti Seppäläga lõikasid kihid lahti. Ajaleht oli säilinud nii, et võis lugeda. Liha oli küps mis küps. Pole ealeski söönud liha, mis suus sulab. Ehk võiks seda tunnet pasteedi söömisega võrrelda.
Soomlased on metsarahvas. Ja seetõttu tundub päris loomulikki, kui kuulsin, et vähemalt kahel korral aastas peetakse samas kohas armulauaga jumalateenistust. Ja rahvast on kohal sadakond ja enamgi, nii et plats kipub kitsaks jääma.
Olen Pieksamäe lähedalgi metsas kohanud nn metsakirikut, kus altari asemeks looduslik ristiga kivi. Ehk ükskord õnnestub ka metsas jumalateenistusest osa saada. Oleks õnnistuseks.
Sirje Semm