Meister Eckhart
Jumaliku lohutuse raamat. Õilsast
inimesest.
Tõlkinud Uku Masing.
Johannes Esto Ühing. 2005. 95 lk.

Igaühel omad meistrid: minule meenusid
Jumaliku lohutuse raamatut kätte võttes äkitselt sõnad Ei ole vaja lohutust, /
sest lohutus on vale. / Sa nutsid, inimese laps, / ja jõudsid lähemale. / Ja
jõudsid kaugemale ühelt – õigemini küll kahelt – eesti meistrilt. Kui omal ajal
jõudsid Ameerika mandrile Priit Pedajase kitarrilaulud, olid nad paljudele
väliseestlastele teretulnud seltsiks pikkadel autosõitudel.

Kassetti ei leia ma enam kätte, kuid usun,
et oskan mitut laulu veel praegugi peast. Siis olid need laulud meile suureks
lohutuseks – kaasa arvatud laul, mis ütles, et lohutust pole vaja … Tollal
olime ju kodumaatud (s.t, et sinna meid ei lastud) ning need laulud olid meie
side Maarjamaaga: teadmine, et Eestis lauldakse praegu neid laule!

Kui nüüd, aja poolest mitukümmend aastat
hiljem, jõuab maarjamaalaste kätte ka see Lohutuse raamat, kutsub ta küllap
paljudes teisteski esile sama reaktsiooni, mis minul, sest kes poleks lugenud
Juhan Viidingu sõnu: Ei ole vaja lohutust? Minul kerkis küll just nendest lähtuvalt
küsimus, kas minul on praegu lohutust vaja? Vastus tuli kähku: ei ole – praegu
on kõik korras. Aga on olnud aegu, kus oli – ning neid tuleb tõenäoliselt
jälle. Ja hakkasin lugema.

Kellele see raamat on mõeldud?

Kaua on usutud, et Ungari kuninganna Agnesele,
kelle isa  mõrvati Issanda aastal 1308 –
ja nii on hea mõelda meilgi, sellest hoolimata, et õpetlastel esineb ka muid
oletusi. Hea mõelda nii lootuses, et keegi ehk mindki mu vanemate surma puhul
lohutab. Tekstis me konkreetseid nimesid ei leia, niisiis võibki see raamat
olla trööstiks kõigile neile, kel lohutust vaja.

Lugemise hõlbustamiseks leidub kõneksoleva
raamatu alguses kaks sissejuhatust, kuid Eckharti kohta on olemas väga palju
kirjandust, mida võib lugeda omaette «veebiallikast» (www.Eckhart.de).
Maakeeles on temast kirjutanud Urmas Petti (Sirp, 23. XII 2005).«Jumalik»  lohutus  

Pealkirja esimene sõna – jumalik – nõuab
aga omaette kommentaari. Ei tähenda see ju mitte ainult seda, et raamat on
kirjutatud uskliku lugeja jaoks, vaid ka lohutuse algupära. Lugedes näemegi, et
Meister Eckhart ammutab lohutust kõigepealt pühakirjast. Õigus: üks jumalik
isik kannab ju koguni nime Lohutaja (Jh 16:7) – ja kas pole kogu Piibel üks
suur lohutuste raamat? Eckhart alustabki siis apostel Pauluse sõnadega iga
lohutuse Jumalast, kes meid lohutab igas kurvastuses.

Selle kirjakoha juures peame jällegi natuke
peatuma, sest uusimas maakeelses väljaandes (1997) loeme kõige julgustuse
Jumalast, kes julgustab meid igas meie ahistuses, nn Stockholmi Piiblis (1968)
aga hoopis kõige troosti Jumalast, kes meid trööstib kõigis meie viletsusis
(2Kr 1:3j). Kust need erinevused?

Apostel Pauluse kreeka keeles kirjutatud
originaalis seisavad sõnad parįklesis, parakaléo, millele eesti keeles vastab
tervelt kolm põhitähendust: paluma (nõudma, üles kutsuma); manitsema
(julgustama); lohutama. Piibli lohutus, julgustus ja manitsus on niisiis
omavahel, peale selle aga ka palve ‘sugulased’!

Missugune «meister»?

Siinkohal on vaja järele mõelda ka sõna
meister tähenduse üle. Meie ütleme «Meister Eckhart» lihtsalt sellepärast, et
ta on Saksamaal tuntud selle nime all, ent seal tähendab see õpetajat: seega
võiksime sama hästi öelda Õpetaja Eckhart. Ta pole küll ainuke «koolmeister»,
keda me peaksime lugema-tundma, kuid üks tuntumatest. Meister Eckhart ise on
kindlasti nõus sellega, et ainult üks on teie Õpetaja (Mt 23:10) – ning
saksakeelsetes tõlgetes seisab siin just sõna Meister! Kuidas nii?

Kõnes kirjatundjatest ja variseridest (Mt
23) nimetab Jeesus järgemööda kolme sorti õpetajaid, kelle nime Tema õpilased
ei tohi kasutada. Evangeeliumi kreekakeelses algtekstis on need rabi, patér,
kathegetés, saksakeelses tõlkes Rabbi, Vater, Lehrer, meil aga rabi, isa,
juhataja (salmid 7–10). Ent rabile vastandab ta sõna didįskalos (õpetaja). Need
kolm vastandpaari on niisiis rabi – õpetaja, isa – isa, juhataja – juhataja.

Sõna rabi kasutati Jeesuse päevil pühakirja
tundjate kohta ligikaudu meie auväärse tähenduses, samuti sõna isa (vrd meie
usuisa): niisuguseid «aunimesid» Jeesus oma kirikus kuulda ei soovinud.
Vastandina rabile on Jeesus didįskalos – lihtsalt õpetaja.

Sõna kathegetés aga esineb Uues Testamendis
ainuüksi siin ja eestlasest tõlkija «hädaks» osutub sobiva vaste leidmine: meil
on küll kasutusel sõnad katekismus ja katehhees, kuid katekismuse õpetajat me
siiski katehheediks ei nimeta.

Seda nime ei kandnud usutõdede õpetajad
isegi mitte esimestes ristikogudustes: apostel Pauluse sõnutsi kutsuti neid
Õpetaja eeskujul lihtsalt «õpetajateks» (didaskaloi, 1Kr 12:28). Nii seisabki
siis meie tõlke kolmandas vastandpaaris juhataja, saksakeelses aga Lehrer
(õpetaja).

Umbes kolmkümmend asja ja õpetust

Eckhart jagab oma raamatu kolme ossa.
Esimene vaatleb nelja põhilist mõistet: tarkus, tõde, headus ja õigus. Teises
leiame umbes kolmkümmend asja ja õpetust, milledest igaühest üksi inimene võib
küllalt lohutust saada. Kolmas toob näiteid sellest, mis targad inimesed on
teinud ja rääkinud, kui nad hädas olid.

Olgugi et autor toob näiteid ka
mittekristlikust sfäärist, jääb tema peamiseks allikaks Piibel, nii et
raamatukest võiks nimetada Vanas ja Uues Testamendis leiduvate lohutussõnade
kokkuvõtteks. Seda on aga juba Meie Isa palve:

… Issand õpetas apostleid ja meid nende
läbi ja me palume iga päev, et Jumala tahtmine sünniks. Ja ometi!, kui Jumala tahtmine
tuleb ja tõelustub, siis me kaebame ja oleme kurvad ja mures, tuletab Eckhart
meile meelde (lk 55j).

Aastat kaheksasada vana raamat ei ole kerge
lugemine: viiekümnele leheküljele kulus mul terve õhtupoolik. On see ju ikkagi
õpetlase kirjutatud tekst, olgugi et tohiks olla arusaadav kõigile neile,
kellele Piibel on tuttav, niisiis sugugi mitte ainult teoloogidele. Aga
mõtlemapanev tekst igal juhul.

Seepärast arvan, et Eckharti lugemisele
pühendatud tunnid on hästi kulutatud aeg, eriti kuna rasked ajad ei jää
kellelgi tulemata – ning kui nad kätte jõuavad, on meil loetu omast käest
võtta, oleme ette valmistatud. Mõni kaotus on küll nii raske, et alguses ei
taha mingist lohutusest kuuldagi.

Siis jah on lohutus vale – ja siis võivad
pisarad ainuke võimalik lohutus olla. Värske haav ei kannata puudutamist, vaid
vajab kõigepealt natuke aega rahu; kinnikasvamine-kosumine seevastu kestab
kaua, siis saavad lohutajad aidata.

Aastat viiskümmend ilmus Eestis vaevalt
usulise sisuga raamatuid. Tulemuseks on üldine teadmiste puudumine sel alal.
Meister Eckharti jõudmine meile rõõmustab sellepärast väga.

Jeesus Kristus oli küll «Õpetaja suure
algustähega», kuid siiski mitte ainuke. Temal olid õpilased (kreeka k mathetaķ)
– ning eks iseloomusta õpilast just õppimine: Katsuge läbi kõik, pidage kinni
heast, õpetas Kristuse õpilane Paulus oma õpilastele Tessaloonikas (1Ts 5:21;
meil kodunenud sõna jünger – vrd saksa Jünger – 
ei too õppimise aspekti nii hästi esile).

Üks laialt levinud kõnekäänd ütleb, et
inimene õpib nii kaua, kui ta elab. Mina jälle arvan, et inimene elab nii kaua,
kui ta õpib. Olgem siis õpilased ja õppigem – nii Meister Eckharti kui ka
luuletajate ja kõikide muude meistrite käest!

Vello Salo