Meie usus on tugev kindlus

Elu üks vältimatu osa on muutused. Kätte jõudnud maikuus näeme neid enda ümber palju. Märkame muutusi esmalt looduses, kus rohelus ning õitsemine võtavad aina enam võimust. Paneme tähele, et muutused ilmnevad ka ilmas, mis kord annab suvekuumust, siis talvele kohast külma. 

Maikuu üks rahvapärane nimetus on nelipühakuu, mille algupära ilmselt kristlikule lugejaskonnale täpsemalt selgitama ei pea. Püha Vaimu väljavalamine ja kiriku sünnipäev kätkeb eneses ühte väga vana ja olulist muutust. Selle muutuse olulisust on meil ilmselt raske tänasel päeval täiel määral hoomata. 

Hingehoidjana näen, et muutused on igas elus üks olulisemaid väljakutseid. Kuni elame, leidub neid kõikjal. Inimese arengus hakkavad muutused ehk kõige enam silma laste sirgumises täiskasvanuks, kus esineb pidevaid silmaga nähtavaid ning vähem nähtavaid pöördeid. Mitmed murrangud sirgumise perioodis esitavad olulist tuleproovi nii arenevale noorele endale kui tema lähedastele. 

Olen mõtetes jõudnud tõdemuseni, et inimese elus on muutus isegi muutumatusega harjumine. See tabab tihti näiteks eakaid, kes peavad hakkama kohanema päevadega, mis kipuvad olema ühelaadsed. Paljude inimeste jaoks jäävad eluõhtusse tekkinud muutumatust kätkevad muutused üheks raskemaks ülesandeks maapealses elus. 

Mida teha, kui muutused tekitavad meie elus ülemäärast stressi ning panevad igatsema kindlamat ja turvalisemat? Elu dünaamilisuse kõrval on meil alati selgeid asju, millele oma pilk suunata. Esimene, mida keerulistel perioodidel unustama kipume, on põhivajadused. Tegelikult peaksime neil aegadel tavalisest enam mõtlema, kas kindlad alused on paigas: kõht on täis, olen end kosutanud veega ning magan piisavalt. 

Ka sotsiaalse toe ning lähedaste ja mõistvate inimeste vajadus on meil siis tavalisest suurem. Tihti aga kipume just muudatuste käigus kookonisse tõmbuma, proovides kõigega üksi toime tulla. Kui muutuse aluseks on suhted teiste inimestega, tõstatub see eriti aktuaalsena, kuna lisandub hirm kogeda täiendavat valu. Miski, mida võiksime igat sorti muutuste sees alati praktiseerida, on tänulikkus. 

Ühe 1897. aastast pärit kristliku hümni pealkiri „Count Your Blessings“ (Loenda oma õnnistusi) on kohandatav kõigi usklike eludesse. Mida rohkem märkame õnnistusi enda ümber ja toome neid esile tänupalves, seda kergem on tulla toime ajal, mil nagu ei tunnegi ära iseennast ja oma elu ega oska uut laadi olukorraga midagi ette võtta. 

Olen märganud nii isiklikus elus kui töös, et tänulikus meeles on edasi liikumiseks oluline võti. Hea on teada, et muutustega toimetulekut ehk vastupanuvõimet on võimalik arendada. Eelnevalt mainitud enese põhivajaduste märkamine ning tänulikkus on vaid osa sellest, mida saame enda jaoks ära teha. Vahel aitavad pisikesed mõtete korrektiivid teha olulisi samme. 

Näiteks on oluline muudatuse keskel loobuda süüdlase otsimisest. Loomupäraselt soovime leida kedagi, kelle peale süü ja vastutus asetada. Enamasti paneme selle inimestele enda ümber või iseendale, kuid väga suurtes raskustes võime selle nurinaga asetada koguni Jumalale. Seegi on inimlik. Ometi on tõhusam otsida süüdlase asemel seda, mida praegu saan teha ja kus on minul võimalik võtta edasi minemiseks vajalik vastutus. Nii otsime võimalusi ja lahendusi, mis ongi parimad viisid kohanemiseks ja muutuse läbimiseks. 

Tahan ka peatuda sellisel olulisel punktil nagu olevikus elamine. Ilmselt tundub loogiline, et elatakse olevikus. Ometi kipume muutuvate aegade keskel suunama pilgu minevikku või tulevikku. Ühel juhul näeme ainult möödunud aegu ja seal toimunut, teisel juhul muretseme ette. Sedasi unustame märgata iseennast, inimesi enda ümber ning võimalusi käesolevas hetkes. Ja jõuangi tagasi põhivajaduste ning tänulikkuse juurde. 

Mõnikord on meie valu eriti suur, kuna ootame, et muutuvad asjad püsiksid. Sel juhul tuleb pilk suunata tõelisele pidepunktile ja alustalale. Meie usus on tugev kindlus, kust ammutada rahulikku ja turvalist muutumatust, mida elu ei paku. Ilm muutub ja olukorrad muutuvad, aga hea on kinnituda sellele, et „Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti“  (Hb 13:8).

Kaili Särg,

hingehoidja