Meie ligimene

Tuumafüüsik Enrico Fermi (1901–1954) olevat 1950. a kord lõunalauas kaaslastelt küsinud: „Kus nad (tulnukad kosmosest) kõik siis on?“ Sellele retoorilisele küsimusele vastab ta teadustöös „Fermi paradoks“.
Eeldades, et elu ja samuti intellekti areng on isetekkeline, peaks meile nähtavas ilmaruumis leiduma piisav hulk tähesüsteeme, kus soodsatel tingimustel leidub elu. Fermi arvutuste kohaselt kuluks taoliselt arenenud intellektiga eluvormidel ilmaruumis arvestatava kolonisatsiooni saavutamiseks umbes 5–50 miljonit aastat. Samas on meil lootus taolist elu avastada ülimalt väike. Meil lihtsalt ei jätku aega. Kuni me neist aimu saaks, poleks enam kas meid või neid. Mida suurem on intellekti võimekus energiat efektiivselt kasutada, seda suurem on tõenäosus end ise hävitada.
Fermile on hiljem muidugi püütud vastu vaielda. Katastroofi vältimiseks peame lihtsalt saama palju targemaks. Kuid mida nutikamad oleme, seda keerulisemaid probleeme oskame tekitada. Hiljuti meie metsa eksinud rakett kinnitab, et ka turvalisuse tagamisega kaasnevad suured riskid. Roolis telefoni näppivad autojuhid on veenvaks näiteks, kuidas nutiseadmete kasutamine eluohtlikult võimendab inimaju puudujääki.
Enesehävitusliku käitumise ärahoidmiseks vajame lisaks vahedale mõistusele vähemalt samavõrd arenenud empaatiavõimet – emapiimaga kaasa saadud püsiväärtuste süsteemi. Näiteks esivanemate püha valgustatust näha inimeses Looja palet. Kristus ütleb: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40).
Mart Salumäe