Meie kogemus: nii kauge kui ka lähedane Siber

Eestlasi on Siberis ikka olnud. Alates Mahtra sõjast osavõtnute väljasaatmisest 150 aastat tagasi kuni Teise maailmasõja järgsete massiliste deporteerimisteni seostub see kauge maa enamiku eestlaste jaoks eelkõige küüditamiste, sunnitöö ja vangilaagritega. Alles seejärel meenub, et Siber on ka suurte jõgede, lõputute taigade ja väga sõbralike inimeste maa.
Ajalooliselt võime täheldada nelja suuremat eestlaste Siberisse sattumise lainet. 19. sajandil hakkas tsaarivalitsus saatma sinna asumisele nii poliitvange kui ka kriminaalkurjategijaid. Aastatel 1890–1918 rännati massiliselt Siberisse majanduslikel põhjustel, et maad saada, sest lähemad Venemaa piirkonnad olid juba hõivatud. Kolmanda laine põhjustasid 1940ndate aastate sundküüditamised. Neljanda laine ajendiks võib pidada romantikat, kui 1960ndatel läksid paljud noored vabatahtlikult suurtele komsomoli löökehitustele. Osa neist jäi ka sinna elama.

Ülem-Suetuk – eestluse oaas 
Meie reisi sihtkohas Krasnojarski krais elab praegu umbes 4000 eestlast. Kohtusime oma rahvuskaaslastega sealsetes põlistes eesti külades Ülem-Suetukis ja Ülem-Bulankas, aga ka rajoonikeskuses Karatusis, samuti Minussinski ja Krasnojarski linnas.
Eestist ligi 6000 km kaugusele Sajaanide eelmäestikku jääv Ülem-Suetuk Krasnojarski krai lõunaosas on mitte ainult suuremaid ja tuntumaid eestlaste külasid Ida-Siberis, vaid ilmselt suurim väljaspool kodumaad asuv eestikeelne asula maailmas üldse. Külale panid aluse 19. sajandi keskel Soomest väljasaadetud sunnitööliste järglased, kuhu hiljem lisandus ka hulgaliselt eestlasi.
Pikapeale muutus Ülem-Suetuk puhtalt eesti külaks ning suhtluskeeleks sai eesti keel. Kunagise rohkem kui 2000 elanikuga küla praegusest 180 inimesest on eestlasi umbes 130, neist suurem osa pensionieas.
Nõukogude võimu lõppemisega on tööealiste inimeste arv Venemaa külades drastiliselt vähenenud, sest maal pole ei tööd ega teenistust. Paigale on jäänud vähesed ettevõtlikud inimesed, kes suudavad ka teistele tööd anda, ning need, kes kahjuks ka kusagil mujal läbi ei lööks. Just pealehakkamisest kipub mitu põlve kolhoosikorra tingimustes elanud inimestel kõige enam puudu jääma.
Kui omal ajal andis tsaarivalitsus Siberisse ümberasujatele maad nii palju, kui nad soovisid, annab Vene riik ka praegu inimestele just nii suure maatüki, kui nad jaksavad harida. Põllumaa on seal süsimust ja väga viljakas. Kohalikud ise ütlevad võrdlusena, et kui neil kasvab rohi mehe rinna kõrguseni, siis Eestimaal ainult konna rinnani. Põhiline tuluallikas on sigade kasvatamine ja nende müümine kokkuostjatele. Suurim erinevus meie külapildist on see, et kõik loomad – sead, lehmad ja hobused – kõnnivad küla vahel vabalt ringi.

Eesti keele õppest
Pea kõigil Siberi eestlastel on sugulasi Eestis ning paljud on ka kodumaal käinud. Osa on Eestis isegi mõnda aega elanud ja töötanud, kuid siis oma kaugesse kodukülla tagasi läinud. Üheks põhjuseks olevat ka Eesti kliima, millega põline siberlane ei suutvat ära harjuda.
Kui vanem ja ka keskealine põlvkond räägib küllalt head, kuigi arhailist eesti keelt, siis noored ja lapsed suhtlevad omavahel peamiselt vene keeles. Et keelt osatakse siiski olmetasandil, valmistab eestikeelse kirjanduse ja isegi ajakirjanduse lugemine neile raskusi, kuigi kohalikus raamatukogus on nii ilukirjandust kui ka teatmeteoseid. Misjonikeskus on neile regulaarselt tellinud ajalehte Eesti Kirik, kuid külavanema Ernst Lelle sõnul selle lugejaid eriti pole.
Eestikeelset kooliharidust anti külas kuni 1930ndate aastate stalinlike repressioonideni. Alates 2000. aastast on Ülem-Suetukis pidevalt kohapeal elanud kodumaalt läinud eesti keele õpetaja. Eesti keelt õpivad koolis ka eesti-vene segaperede lapsed, kus kodune keel kipub vene keel olema. Et aga Eesti on kaugel ja sõit siia kallis ning seotud viisadega, siis erilist motivatsiooni neil eesti keele õppimiseks pole. Keelekümbluslaagrites on sealseid lapsi siiski käinud ning mõned noored on pääsenud ka Eestisse kõrgkooli õppima.

Kirik keset küla
1845. aastal andis tsaar välja ukaasi, millega koondati kõik Ida-Siberisse väljasaadetud luterlased tolleaegse Jenissei kubermangu Minus­sinski maakonda. Aktsioon, mille põhjenduseks oli rändpastori töö hõlbustamine väljasaadetute seas, pani aga aluse hilisemate luterlike asunduste tekkimisele selles piirkonnas. Üheks selliseks kujunes ka Ülem-Suetuki küla, kuhu 1888 ehitati oma kirik, mis sai esimeseks luteri kirikuks kogu Ida-Siberis ning kaua aega ühendas usuliselt ümberkaudseid luteriusulisi eestlasi, soomlasi, sakslasi ja lätlasi.
1931 kirik suleti, torn kisti maha ning hoone muudeti klubiks. 60 aastat hiljem, 1991 asutati seal tänu õpetaja Jaanus Noormägi aktiivsele tegevusele EELK alluvuses taas oma kogudus. Paar aastat tagasi taastati kiriku torn, mis paistab küla igasse serva ära. Plaanis on ehitada ka aed kiriku ümber. Praegu on Ülem-Suetuki kirik 2000 km raadiuses ainus säilinud ja tegutsev luterlik pühakoda Siberis.
Kahjuks puudub sellel lihtsa interjööriga puukirikul altarimaal, mis kaua vaid klubina kasutusel olnud hoonele oluliselt sakraalsust juurde lisaks. Et järgmisel aastal täitub Ülem-Suetuki küla asutamisest 160 aastat, võiks mõni meie kunstnik tähtpäevaks sealsele kirikule tänuväärse kingituse teha.

Kristlik laager noortele
Eestist on raske nii kaugel teenimas käia, seepärast on Ülem-Suetuki kogudus jäänud hallata teistele Venemaal tegutsevatele luterlikele kirikutele, kelle vahel on aga märgata mõningat konkurentsi. Praegu käib seal regulaarselt venekeelseid jumalateenistusi pidamas Ingeri luterliku kiriku diakon Vjatšeslav Šadrin 80 km kauguselt Minussinskist. Eriti väärib tunnustamist tema tubli töö laste ja noortega.
Juuli lõpus oligi Ülem-Suetukis kristlik laager, kuhu kogunes noori ka kaugemalt. Laager lõppes leeripühaga. Aeg-ajalt tuuakse lapsi ristimisele ka kaugemalt ning sellistest peredest, kus räägitakse ainult vene keelt, kuid kellel on esivanemate kaudu luterlikud juured. Ka jaanipäeva jumalateenistusel Ülem-Suetuki kirikus ristiti kaks last ja üks täiskasvanu. Matusteks üldjuhul venekeelset vaimulikku ei kutsuta ning neid viib eesti keeles läbi üks kohalik naine. Ka oma käsitsi kirjutatud lauluvara on neil sellisteks puhkudeks olemas.
On tähelepanuväärne, et Ülem-Suetuki külas tegutseb juba 1901. aastast hea tasemega puhkpilliorkester, kus on maksimaalselt 15 mängijat. Lisaks oma rajooni ja Krasnojarski krai suurematele üritustele on nad käinud esinemas Eestis ja koguni Rootsis. Viisime neile kingituseks pasunakoorile seatud koraaliraamatu, mida nad lubasid kindlasti kasutama hakata.

Jumala sõna eesti keeles
Nii eestlasest rajoonijuht kui ka kohalikud külainimesed tõid probleemina välja selle, et Jumala sõna tuleks Ülem-Suetukis kuulutada siiski eesti keeles. Seda mõistavad suurepäraselt ka Ingeri ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku alluvusest mõne aasta eest iseseisvunud venekeelse Siberi luterliku kiriku vaimulikud, kellega kohtusime. Kohapeal kogetu süvendas veendumust, et EELK peaks oma misjonistrateegias tõsiselt mõtlema sealsete rahvuskaaslaste regulaarsemale emakeelsele vaimulikule teenimisele.
Ideaalne on, kui leitaks võimalusi ja vahendeid lähetada sinna teatud perioodiks vaimulikke, nagu Eesti riik saadab kooliõpetajaid. Kord aastas, vanal jaanipäeval tuleb rahvast oma kunagisse kodukülla kaugemaltki, sellel aastal lisaks Eestile ka Kaukaasiast ja Ukrainast.
Kui me kohaliku diakoniga samal päeval naaberkülla Ülem-Bulankasse jumalateenistust pidama läksime, pidas Tiit Salumäe eestikeelse surnuaiapüha Ülem-Suetuki kalmistul. See oli nende jaoks sündmus, mida kindlasti veel kaua tänulikult meenutatakse. Meie jaoks vahest kõige emotsionaalsemaks kogemuseks oli see, kui viimasel õhtul võisime kahes kodus kahele voodihaigele mehele eesti keeles armulauda pühitseda.

Sajaanides karuga kohtumas
Karatusi rajooni juht Vladimir Saar, kes on tõenäoliselt kõrgeim eestlasest võimumees teispool Uraale ning kelle tähelepanu ja külalislahkust kogesime kogu reisi vältel, korraldas meile toreda väljasõidu Lääne-Sajaani mägedesse. Külastasime Jergaki loodusparki, nägime eemalt ehtsat pruunkaru ning peatusime kohas, kus 2002. aastal helikopteriõnnetuses hukkus tollane Krasnojarski kuberner kindral Lebed ja veel kaheksa inimest. Seda kohta tähistab suur õigeusu rist, kus on alati lilli ja pärgi, ning kõrval kabel ehk tšassovnja.
Venemaal on kombeks ehitada kirikuid kuulsate inimeste mälestuseks. Ühte sellist valgest marmorist kaunitari, mille Moskva linnapea Lužkov oli lasknud püstitada autoõnnetuses hukkunud tuntud vene maadleja Jarõgini mälestuseks, nägime Jenissei jõe ääres Sajaani-Šušenskoje hüdroelektrijaama lähedal.

Siberi pealinnas
Pärast Krasnojarskis veedetud pühapäeva, kus tutvusime ligi 400 aasta vanuse kauni Siberi linnaga ja olime ühe suure korrusmaja alakorrusel raamatukogu ruumes pidanud kakskeelse jumalateenistuse, sõitsime öösel rongiga Lääne-Siberisse.
Siberi pealinnana tuntud Novosibirsk on Moskva ja Sankt-Peterburgi järel suuruselt ja tähtsuselt kolmas metropol Venemaal. Meie eesmärgiks oli kohtuda iseseisva Siberi luterliku kiriku piiskopi Vsevolod Lõtkiniga ja tutvuda lähemalt selle kiriku tööga. Nende keskus on Novosibirski lähedal akadeemialinnakus kahekorruselises endises pangahoones, kus on kirikusaal, piiskopi tööruumid ja ka oma seminar.
Erinevalt õigeusklikest ei ole luterlastel teenistuste pidamiseks kuldsete kuplitega korras kirikuhooneid. Küll aga nägime mõtlemapanevaid pilte kuldsete südametega pastoritest ja teistest töötegijatest, kes nagu tõelised apostlid ei põlga vaeva ka kaugete Venemaa äärealade peaaegu olematu elatustasemega inimesteni jõuda, et lisaks eluleivale neile ka igapäevast leiba viia.

Patriarhi haual
Tagasiteel Moskvas õnnestus meil külastada taastatavat luterlikku Peeter-Pauli kirikut, kus tegutseb nii vene- kui ka saksakeelne kogudus, kohtuda vaimulikuga ja kuulata sealse Saueri oreli kauneid helisid.
Elamuse jättis taastatud võimas Lunastaja Kristuse peakirik, mis 1930ndatel maha lõhuti, et selle asemele kirikust kolm korda kõrgemat valitsushoonet ehitada. Et Moskva jõe kaldapealne poleks taolist kolossi suutnud kanda, rajati selle koha peale väliujula. Kommunistliku korra kukkudes hakati kohe kirikut taastama, mida toetas terve riik. Kiriku keldrisaalis oli väljas väga huvitav ja ülevaatlik patriarh Aleksius II mälestusnäitus, kus oli palju pilte Eestist. See vääriks kindlasti tutvustamist ka patriarhi sünnimaal.
Meie pikk ja sisukas Venemaa-reis päädis aga küünla panemisega detsembris igavikku kutsutud Aleksius II hauale Jumalailmumise peakirikus.

Mihkel Kukk

Tähelepanekuid

• Järgmisel aastal täitub Siberis asuva Ülem-Suetuki eestlaste küla asutamisest 160 aastat.
• Ülem-Suetuki külas tegutseb juba 1901. aastast hea tasemega puhkpilliorkester, kus on maksimaalselt 15 mängijat.
• Kaua vaid klubina kasutusel olnud külakirikul puudub altarimaal, mis hoonele sakraalsust lisaks. Mõni eesti kunstnik võiks tähtpäevaks sealsele kirikule tänuväärse kingituse teha ja altarimaali kinkida.
• Kord aastas, vanal jaanipäeval tuleb rahvast oma kunagisse kodukülla kaugemaltki, sellel aastal lisaks Eestile ka Kaukaasiast ja Ukrainast.
• EELK peaks misjonistrateegias tõsiselt mõtlema rahvuskaaslaste regulaarsemale emakeelsele vaimulikule teenimisele Siberis.