Meie igapäevast leiba

Paastuaja supp ja orsotto toidavad hästi, kinnitas kümmekond agarat kokaabilist naisteringi kokkusaamisel.

Iisraeli põuased põllud ei anna kergesti saaki kätte, kergelt pole toit ka Maarjamaal lauale tulnud. Veel pole kadunud komme mahakukkunud leivatükile suud anda. Tänapäeval on poest küll kõike osta, õnneks on austus toidu vastu säilinud ja oluliseks peetakse koos söögitegemist ja ühist pruukosti.
Tartu Maarja koguduse naispere tuli mõttele paastuajal kokku saada, et üheskoos  süüa teha. Kui kogudusemajas tore köök olemas ja linna esindusliku hotelli peakokk oma­inimene, siis on see vaid kättevõtmise asi. Nii otsustatigi paastuajast rääkida ja ühiselt kokata ning lõpuks valminud toidud järele proovida.

Rõõmus meeleparandus
Paastumise kohta leiab internetist kiiresti omajagu teavet ja seda oli Ketlin Sirge, õhtu peakokk, ka ettelugemiseks kogunud. Delfi naistekas annab teada, et «paastumine on eelkõige organismi puhastamine jääk- ja mürkainetest, mida inimene sööb ja hingab sisse».
Et paastumine on igati kasulik, kinnitab väide: «Peamiseks paastumise eesmärgiks on kehale «restardi» tegemine: mürkained eralduvad, tekib lisaenergia, paranevad jume, rüht ja võhm ning kaob kõik üleliigne (sh lisakilod).» Missugune naine siis kõike seda ei tahaks?
Aga kristlase jaoks on paastumisel sügavam tähendus ja tõsisemat tarkust loeti pühakirjast. «Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust» (Mt 4:1–4). «Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist» (Mt 6:16 jj).
Ühiselt leiti, et tänapäeval tähendab paast ennekõike loobumist kerget meelelahutust pakkuvatest ahvatlustest ja püüdu olla parem inimene. Seejuures säilitades rõõmsat meelt. Eesmärk on loobumine omaette, mitte see, millest loobutakse.

Koriander ja vürtsköömen
«Piiblientsüklopeedia» (Logos, 1996) ütleb, et Jeesuse ajal oli tavaline toit odraleib, puu- ja aedvili, liha palju ei söödud, kui, siis lamba- ja kitseliha. Tähtsaks toidulisaks oli lõpuste ja soomustega kala. Soola kasutati peamiselt toidu säilitamiseks, maitsestamiseks tarvitati münti, tilli (aniisi) ja pipra asemel egiptuse köömet.
Vana tava meie aega kohandades oli Ketlin mõelnud valmistada kõrvitsast suppi, peedi-kruubiputru ehk orsottot ja magustoiduks kastmes pirne. Käed said kõik külge lüüa – meenuvad Lea, Karmen, Helene, Kersti, Linda, Marju ja ainsa mehena Villu – ja nii said sibulad ja küüslauk kiiresti hakitud, kõrvits tükeldatud, peet riivitud ja pirnid puhastatud.
Ketlin puistas osa sibulast-küüslaugust ühte patta, osa teise. Lisas esimesse kõrvitsa ja vett, maitseks koriandrit ja köömet; teise keedetud kruubid, peedi, soola ja pipart ning veini. Ning kolmandasse pani veini ja õunamahla segusse keema kooritud pirnid, lisas nelki, kaneeli, aniisi ja vanilli.
Väike Linda võttis endale tähtsa ülesande supp kohevaks püreerida. Taldrikusse tõstetud, maitsestamata jogurtit ja röstitud seemneid lisatud, maitses see suurepäraselt. Muidugi enne, kui lusikas suhu käis, lauldi ühine söögipalve.
Pudrule lisati enne söömist veel kitsejuustu, aga süües tõdeti, et peeti oleks pidanud rohkem olema ehk kaks osa ja kruupe üks osa. Pirnidele andis lisaväärtuse jäätis, mille Ketlin vaatamata paastuajale siiski oli võtnud magustoidule lisada. Kui sajandeid tagasi suhkrut ei tuntud, kasutati nn valge surma asemel metsmesilaste mett.
Märkamatult möödus tund, teine ja vaat et kolmaski. Ühine kindel soov aga oli, et taolisi õhtuid võiks olla iga kuu. Alati ei peagi koos süüa tegema, kuigi healt kokalt on ikka midagi õppida. Teemasid, mille üle vestelda, jagub alati. Ja kokkusaamise rosinaks võiks olla mõni huvitav külaline.
Rita Puidet

Paast
Paast on ettevalmistus Issanda surmaks ja ülestõusmiseks. Paastumise põhisisuks ning -taotluseks on patukahetsus ja meeleparandus.
Paastumine ei ole loobumine ainult söögist ja joogist, vaid eeskätt patust, kurjast, ülekohtust ja hoolimatusest. Paastumine ei ole ainult loobumine, vaid ka pühendumine ja hea tegemine.
Jeesus Kristus paastus nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd enne oma avaliku tegevuse algust.

Retseptid:
Kõrvitsasupp
3 sibulat, 1 küüslauk, 3 por­gan­dit, 1 kg kõrvitsat, õli, maitseks soola, koriandrit ja vürtsköömet, maitsestamata jogurtit, röstitud seemneid. Prae si­­bu­lad, küüslauk ja riivitud porgand õlis, lisa tükeldatud kõrvits ja vett niipalju, et kõrvitsad kaetud oleks, ja keeda pehmeks. Püreeri supp ja lisa maitseained. Tõsta supp kaussi, pane peale jogurtit ja seemneid ja lase hea maitsta.
Orsotto
2 sibulat, 3 keedetud peeti, 350  g kruupe, õli, 200 ml punast veini, soola, pipart ja tüümiani. Keeda kruubid pehmeks, prae sibulad kuldseks, koori ja riivi peedid ning hauta kõik veinis pehmeks, vajadusel lisa vett. Maitsesta.
Pošeeritud pirnid
Kuumuta tasasel tulel umbes 5 min 0,5 l valges veinis või õunamahlas 8 tähtaniisi, 2 vanillikauna, 5 kaneelipulka, 8 tera nelki . Soovi korral lisa enne söömist suhkrut, mett või jäätist. Lisa kooritud ja poolitataud pirnid ja kuumuta, kuni pirnid on pehmed.