Meenutusi minu esimesest oreliõpetajast

15. septembril saanuks 76aastaseks
organist ja nõudlik oreliõpetaja Rolf Uusväli (15.9.1930–11.6.2005).

Möödunud aastal vaimuliku laulupeo ajal
tuli kurb teade – meister on lahkunud. Avaldame siinkohal Rolf Uusvälja õpilase
aastatel 1998–2005, kirikumuusik Külli Eriksoni mälestusloo.

Esmakordselt kohtusin Rolf Uusväljaga 1998.
a sügisel, kui mind oli Kirikumuusikakoolis pandud tema oreliõpilaseks, ning
läksin Nõmme Rahu kirikusse esimesse tundi. Rolf Uusväli oli minu jaoks Suur
Inimene, tuntud peamiselt plaadiümbristelt, ja olin enne kohtumist pisut
närvis. Pealegi ei teadnud ma orelist midagi.

Mul oli seljas laia sabaga seelik, all
kõrged kontsad ja olin võrdlemisi kohmetu. Olin kergendunult üllatunud, kui
selgus, et mu oreliõpetaja pole ei tähtis ega ka karm. Jah, ta oli sunnitud
mulle ütlema, et sellise seeliku ja nende jalanõudega küll orelit mängida ei
saa, aga muidu oli ta kannatlik, humoorikas ja toetav. Selline Rolf Uusväli
pedagoogina oligi.

Edaspidi toimusid tunnid peamiselt Püha
Vaimu kirikus. Kui õpilane vahel hajameelselt noodist järje kaotas ja küsis
ehmunult: «Kus ma olen?!», vastas Rolf ikka: «Püha Vaimu kirikus!»

Esimese õppeaasta lõpul tuli teade, et
Kirikumuusikakool suletakse. «Kahju küll,» mõtlesin, viisin Rolf Uusväljale
kimbu maikellukesi ja tänasin teda, et ta oli mind orelit mängima õpetanud. Mis
polnudki kuigi liialdatult öeldud. Õpetaja oli osanud juba mu esimese aasta
repertuaari nõnda koostada, et suve hakul sain teha Kadrina kirikus oma esimese
oreliõhtu.

Rolf Uusväli oskas üldjuhul oma õpilastele
väga hea kava koostada. Vähemalt minust ja minu eelistustest oli ta küll üsna
hästi aru saanud. Ta oli  seisukohal, et
sellist muusikat, mis ei meeldi, pole vaja mängida.

Muidugi olid ka need asjad, mida lihtsalt
pidi mängima. Nende kohta ta ütles: «Jaa-jaa-jaa. Ma saan aru küll, et see pole
kuigi meeldiv, aga see on vä-äga kasulik, ja me teeme ta lihtsalt ära! Ega see
teile ju tegelikult raskusi ei valmista!»

Mulle avaldas muljet ka tema oskus
õpilasele õigel hetkel õige raskusastmega teos välja tuua. Vahel võis olla, et
harjutasin kolmveerand aastat mingit üsna üle jõu käivat pala, mis tõenäoliselt
ei pidanudki sel aastal küpseks saama.

Ja paar kuud enne arvestust tõi õpetaja
mulle hoopis teise loo, mille ta oli mulle spetsiaalselt arvestuse jaoks
valinud. Ja mõelnud, et selle saabki paari kuuga ära õppida. Muidugi saigi.

Teisalt armastas ta suvetööks krõbedamaid
asju anda. Kui ühel juunikuul ette antud leheküljenumbri lahti lõin ja mulle
sealt Bachi prelüüd ja fuuga h-mollis vastu vaatas, arvasin, et siin peab tegu
olema eksitusega. See pole päris küpseks siiamaani saanud, aga kui palju
sellest läbinärimine mind hiljem lihtsama repertuaari juures aitas!

Kui algusesse tagasi pöörduda,  arvasin esimese õppeaasta lõpul, et see aasta
jääbki olude sunnil episoodiks. Lisaks sellele, et Kirikumuusikakool suleti,
jäin ise teise lapsega koduseks.

Aasta hiljem tekkis aga võimalus end
Kirikumuusika Liidu vahendusel edasi täiendada. Olin tõepoolest hämmeldunud,
kui selgus, et võin jätkata poolelijäänud kohalt ja mu õpetaja oli pidanud
loomulikuks, et ma ühel päeval taas tundi tulen. Rohkem ma enam ära ei kadunud.

Õpingud tema juures kestsid katkematult 2005.
aasta aprillini. Vaid viimased kaks tundi jäid Rolf Uusvälja halvenenud tervise
tõttu ära. Maikuu sessile Usuteaduse Instituuti ta ei tulnud. Kui sellest teada
sain, olin üsna heitunud ja kurb, sest teadsin, et see inimene jääb tulemata
vaid väga kaalukal põhjusel.

Viimaseks jäänud aprilli tunnis jutustas
Rolf Uusväli mulle pikalt oma muusikaõpingutest, rõhutades eeskätt head ja
nõudlikku klaveriõpetajat ning kiites seejärel oma põhjalikke harmooniaõpinguid
Hugo Lepnurme käe all, ka mujal. Mul on kahju, et ma seda kõike pärast tundi
kirja ei pannud, sest nüüd on mulle jäänud sellest jutust meelde vaid mingi
teadmine, mitte aga faktid.

Igal juhul polnud orelimängimine Rolf
Uusvälja jaoks mitte pelgalt käsitöö, vaid tegevus, mis on väga tihedalt seotud
teadmiste ja haritusega ning erinevas muusikas sisalduva filosoofia mõistmise
vajadusega.

Tema suureks eeskujuks oli Clara Schumann.
Eriti selles osas, mis puudutas repertuaari harjutamist. Mulle on sellest
metoodikast abi olnud ja toimivaks on osutunud ka nõuanne panna lugu teatud
harjutamise astmel n-ö puhkama ja tegeleda vahepeal hoopis mõne teise teosega.
Eriti üllatuslik on võtta puhanud lood välja pärast suvepuhkust – nad on
vahepeal ise edasi arenenud!

Võimalusel külastasin Rolf Uusvälja
kontserte – nii vähe, kui mul väikeste laste ja rohkete ringisõitmiste kõrvalt
võimalik oli. Ühel korral sain Püha Vaimu kirikus vastutusrikka ülesande
keerata tal kontserdi ajal lehte. (Kui ütlen, et seal olid ka sinise tindiga
kirjutatud pehmete ümmarguste nurkadega koltunud noodipaberid A. Karindi
teosega, saab iga lehte keeranu aru, mida pidin läbi elama.)

Üldiselt avaldas mulle muljet tema oskus
erinevaid karaktereid tabada. Eriti hingelähedane oli Rolf Uusväljale
romantiline muusika ning lemmikpilliks Kaarli kiriku orel. Tema sees peituvat
romantikut reetsid nootide peale kirjutatud kalligraafilised autogrammid ja
neid täiendavad lapselike piltidega kleepsud. Oli ju teada, et tal polnud
südant jätta kassipoega veeloiku vedelema ega hulkuvaid loomi nälja kätte kannatama.

Üldiselt oli Rolf Uusväli õpetajana väga
didaktiline, mängutehnikat jälgis ta vägagi rangelt. Kui oli aga probleeme
tekstilugemisega või keerukamate kohtade mängimisega, tavatses ta öelda:
«Noo-noo, pole viga, võtame siit uuesti.» Vahel tavatses Rolf oma õpilastele ka
sõnu peale lugeda vaimus: «Organist peab mängima kindlalt ja karakteriga! Ega
see pole organist, kes võtab värisevate kätega paar akordi.»

Kord saabus õpetaja tundi suure paki
nootidega ja ütles: «Tõin need teile, need olid mul üle. Siis te saate kodus
ise endale lugusid valida.» Seal oli Petersi välja antud Bachi kogutud teosed,
Buxtehude ja Mendelssohni teoste kogumikud. Juhuslikult oli see minu sünnipäeva
eelõhtul.

Rolf Uusväljale võis vajadusel alati koju
helistada. Ta nõustas mind, kui pidin kuskil mängima, aitas valida repertuaari
ja koostada registratsioone. Elu lõpuperioodil oli talle emotsionaalselt raske
helistada, sest häälest oli kuulda, et ta tunneb end väga halvasti ja see mõjus
rusuvalt.

Samas olen õnnelik, et ma esimesel juunipühapäeval,
mis osutus tema viimaseks pühapäevaks meie hulgas, end kokku võtsin ja talle
helistasin. Rääkisime lühidalt, aga ootamatult tuli mulle südamesse vajadus
teda kõige tehtu eest tänada. Nii sain täiesti juhuslikult välja öelda need
sõnad, mida teisedki tahtnuks talle veel ütelda. See jäi meie viimaseks
kõneluseks, arusaadavalt polnud ta mulle pärast seda enam suuteline vastama.

Pean oma ülesandeks Rolf Uusvälja poolt
mulle õpetatut rakendada ja edasi kanda. Kunagi mängin kindlasti ka viimasel õppeaastal
tema toodud, juhendatud ja tungivalt soovitatud E. Elgari orelisonaadi, mida ma
tõrjuda üritasin, väites, et see on minu jaoks liiga lilleline.

Andku Jumal meile rohkesti selliseid
pühendunud kirikumuusikuid ja pedagooge, nagu seda oli Rolf Uusväli!

Külli Erikson