Meenutades aastakümnetetaguseid sündmusi

Ajalehe Eesti Kirik lugejareisil 17.–20. juulil oli Erich Talvel plaanis selgitav ettekanne Valga Jaani kiriku seinale paigaldatud, Paju lahingus langenud soomepoegade mälestustahvli purukspeksmise kohta kommunistide poolt 1940. aastal.
Vabadussõja lahing peeti 31. jaanuaril 1919. Paju mõisat – Punaarmee viimast kaitsepositsiooni Valga lähistel – kaitsesid 1200 läti kütti (komandör E. Vitols), kellel oli 4 suurtükki ja 32 kuulipildujat. Mõisat ründasid leitnant Julius Kuperjanovi partisanid ja Soome vabatahtlikud (kokku 683 meest, 22 kuulipildujat ja 6 suurtükki). Päevased rünnakud tõrjus tagasi punaste küttide polk, kes oli kaitsepositsioonil Paju mõisas.
Videviku saabudes õnnestus Eesti väeosal mõisa tungida ja see käsitsivõitluses vallutada. Partisanid viis lahingusse J. Kuperjanov, seistes püstipäi ründavate meeste esireas. Teda tabas punaste kütipolgu snaipri kuul, mille tagajärjel ta Tartu haiglas suri. Kuperjanovi partisane ja soomlasi langes või sai haavata umbes 160. See lahing otsustas Valga saatuse. Valga vabanes kommunistide haardest. Kiriku seinale pandi marmorist mälestustahvel langenud soomepoegadele.
Pasunakoori saatel purustustööle
1940. aastal, kui Valgas oli võim kommunistide käes, organiseeriti raudtee depootööliste rongkäik Valga Jaani kiriku juurde, mille seinal oli Paju lahingus langenud soomepoiste mälestustahvel. Rongkäigus osales raudteelaste pasunakoor, dirigent Pastarus kõige ees oma suure keerdus bassiga.
Töölised kandsid punaseid loosungeid tekstiga «Rahu, maad ja leiba!». Linnavalitsusest tulnud parteikomitee mehed Päss ja Oinas kirusid «soomelihunikke» ja andsid de­poo seppadele korralduse mälestustahvel purustada. Seppade brigadir Paatsu ja Must­vares tõstsid rasked sepahaamrid üles ja korduvate hoopidega purustati mälestustahvel.
Ja see toimus kohas, kus koolinoored noorkotkaste ja kodutütarde ning skautide ja gaidide organisatsiooni astudes andsid pühaliku vandetõotuse olla truu ja ustav Eesti kodumaale.
Issand, anna neile andeks…
Koguduse pastor Arnold Tammik tuli sündmuskohale ja lausus: «Issand, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!» ja pöördus kirikusse. Orkester mängis hümni, sest uut nõukogulikku veel ei olnud. Päss ja Oinas kaelustasid hävitustöö teinud seppasid. Orkester mängis «Internatsionaali». Samal ajal löödi kirikutornis leinakella. Pimm-pomm, pimm-pomm…
Parteijuhtide käsul toodi kirikuõpetaja Arnold Tammik nende ette. Oinas räuskas: «Mis sa, saatanahing, teed! Ke­set «Internatsionaali» mängimist lased lüüa kirikutornis leinakella!»
«Mul on linnavalitsuse luba viia kirikus läbi leinatalitus. Kas ma tohin minna, surnu ootab?»
«Luba loaks! Oleks pidanud arvestama, et tööliste rongkäigu organiseerimisega siia miitingule võttis tükk aega ja…»
«Kas ma tohin siis minna? Surnu ootab.»
«Minge siis, kui surnu ootab,» ironiseeris Päss.
Miiting lagunes laiali.
Ausamba muldkeha teetäiteks
Tööliste rongkäigus sammusid ka Valga skautide Concordia maleva Halli Hundi rühma noortöölised. Need noored olid ka Luke koguduse noortekoori liikmed. Nende püüe takistada mälestustahvli purustamist ei läinud korda. Miitingule kogunenud rahva seast loopisid purustustööd teinud seppasid Valga Tööstuskeskkooli poisid kanamunade ja tomatitega. Tööstuskeskkooli noortegrupi juhiks oli Johannes Koop, kes on veel elus.
Pärast miitingu laialiminekut, pimeduse saabudes, korjas koolinoor Aksel Mõttus koos oma sõpradega kiriku seina äärest suuremaid marmortahvli tükke, kus olid veel langenute nimed enam-vähem säilinud. Kuhu need tükid said, on tänaseni teadmata. Aksel Mõttus oli 20 aastat metsavend. Ta arreteeriti 1967. a Antsla lähedal. Jalgratta küljes oli Saksa automaat. Mõttus kandis 10 aastat karistusaega Vasalemma vangilaagris. Ta on maetud Lüllemäe kalmistule.
Kui nõukogude ajal remonditööde käigus Valka viivat maanteed õgvendati ja oli vaja muldmaterjali teelõigu täitmiseks, siis lasi teemeister Jallai õhkida Kuperjanovi ausamba muldkeha. Kolm päeva hiljem teatas sellest Ameerika Raadio. Teemeister suri närvipingest saadud halvatuse tagajärjel.
Rõõmukella löömine maksis vabaduse
Ajaleht Valga Kommunist avaldas artikli, kus kritiseeriti noortööliste äpardunud tegevust miitingul purustatud Soome vabatahtlike marmortahvli juures. Noored olla püüdsid päästa, mis veel päästa annab. Ajalehe Valga Kommunist toimetajaks oli kirjanik Luise Vaher.
Johannes Koop organiseeris põrandaaluse liikumise. Hakati välja andma lendlehte «Maha kommunism», kuid see lõppes krahhiga. Karikatuurid lendlehte joonistas Luulik Kokamägi. Kaks toimetuse tööst osa võtnud noort arreteeriti julgeoleku poolt. Tegu oli komnoorte äraandliku tegevusega.
Kui 1941. aastal tungisid Saksa väed Valga ja Pärnu suunas kommunistide poolt anastatud Eesti territooriumile – päästja tuli päästma päästja käest –, siis laskis Valga Luke koguduse pastor Arnold Tammik kõigil vabatahtlikel lüüa rõõmukella kirikutornis. Seekord ei pääsenud kirikuõpetaja nii kergelt nagu 1940. aastal leinakellade löömisega «Internatsionaali» mängimise ajal.
Ta mõisteti kohtuorgani poolt 1945. aastal 10 aastaks Permi vangilaagrisse, invaliidistus seal ja vabastati ennetähtaegselt, sest Nõukogude vangilaagritesse oli vaja ainult töövõimelist inimmassi.
Meenutati möödunut
Mart Siimanni peaministriks oleku ajal, see oli taasiseseisvunud Eesti Vabariigi valitsus, taastati Soome vabatahtlike mälestustahvel Valga Jaani kiriku seinal. Kiriku kapitaalremondi tõttu toimus leinaseisak 20. juulil Paju lahingu monumendi juures. Eesti Kiriku lugejate reisiseltskonna nimel asetas peatoimetaja Sirje Semm lilled langenute mälestuseks monumendi jalamile.
Seda tegi ka reisil osalenud, 1940. aasta sündmustest koolinoorena osa võtnud Erich Talve, kes rääkis lilli pannes lühidalt Paju lahingust ja meenutas 1940. aasta sündmusi Valgas. Mälestusseisak jäädvustati fotole.
Paju lahingu monument on ajalugu. Elulugu on see monumendi juurde viiv trepp, mis on lagunenud. Ning monument on räämas, selle jalamil oli üksik lagunenud lillekorv.
Erich Talve,
endine poliitvang