Meelespidamise aeg

Ei ole vist ühtki teist püha, mis oleks niivõrd seotud mäluga, kui seda on jõulud. Iga detail jõuludes toob silme ette pilte ja inimene meenutab.
Harutan lahti eelmisel kolmekuningapäeval hoolikalt tallele pandud jõuluehted ja silme ette tulevad erinevad jõulukuused: need, mille all olen seisnud ja salmi ütelnud, need, mida olen ise metsast toonud ja südamevärinaga ehtinud, kodused ja kaugemad.
Selles kuuseoksas, mille nendel jõuludel tuppa toon, on nad kõik koos ja ehtedki, mida sinna peale riputan, kannavad endas mälestust lapsepõlve kuuse­ehetest: käbidest, marjakobaratest, tähtedest ja purikatest, mida praeguseks enam pole.
Meil kõigil on oma jõulumälu, kus on lõhnad ja tunded, üheskoos olemised, pakkide kinkimised ja avamised, küünalde süütamised kodusel jõulupuul ja lähedaste haudadel, kirikuskäigud, piparkoogitegemised ja jõululauas olemised.
Jõulumällu võivad kuuluda ka rasked mälestused ja üksildus, inimese elus ei ole ainult õnnelikud jõulud. Meenub ühe mulle väga lähedase inimese kirjeldus jõuluõhtust Siberis: väljasaadetute barakis põles üksainus kodust kaasa võetud küünal, omavahel jaotati leivapäts, nii et igaüks sai peopesa suuruse tükikese, kuulati jõuluevangeeliumi ja lauldi, mõtted olid kõigil kodus …
Sellest mälestuskillust puudub küll jõuludele omane küllus, aga ometi on seal olemas kolm olulist asja, mis ei tohiks puududa jõuludest ja inimelust üldse, need on valgus, leib ja Jumala Sõna.
Jõuludel tahame meeles pidada oma sõpru ja lähedasi ning me ei taha ise olla unustatud ja üksi. Posti teel läkitatud käsitsikirjutatud jõulukaardid ja alates teisest jõulupühast algav suur jõulukülastuste hooaeg on ilmselt nii retro, et seda veel vaid vähesed harrastavad.
Inimesed on nüüd ju kogu aeg liikvel, ka jõulupühal ollakse spaades, pidudel või kruiisidel ning jõulukaarti on lihtsam ja odavam läkitada interneti teel kui postkontoris sabas seistes, kirjutades ja kleepides.
Ometi ei saa ma lahti tundest, et kõik see, mida me säästame oma lähedaste inimeste ja traditsioonide arvelt, viib meid paratamatult unustuse lõksu, kust on hiljem väga raske välja rabeleda. Unustamine kuulub jõulude juurde küll, aga pigem selles plaanis, et püüame unustada kõik riiud ja konfliktid, mis meil on olnud oma kaaskondsetega, ning lasta jõulurahul pühitseda oma südant ja suhteid.
Kui laseme sellel rahul oma südamesse tulla, reastuvad asjad nagu iseenesest tähtsuse järjekorda ning ühtäkki avastame, et meil ongi aega minna vaatama mõnd haiget või vanainimest ja pidada südamlikku telefonivestlust inimesega, kellest ei ole kaua midagi kuulnud.
Jõulude igavikuline ja keskne sõnum on samuti tihedalt seotud meelespidamisega: suur ja igavene Jumal ei ole meid unustanud, ta hoolib meist ja meie muredest. Meid ei ole jäetud üksi, vaid Jumal tahab meid kohata ja on läkitanud meie juurde oma poja Jeesuse Kristuse. See väike laps, kes lamab Petlemma sõimes, ümbritsetuna oma emast ja isast, karjastest ja inglitest, on jumaliku hoolimise ja armastuse väljendus.
Tulles siia maailma väeti inimlapsena, astub ta meile väga lähedale ja kutsub meid kõiki võõristuseta enda ümber seisma. On ju väikese lapse imetlemine, tema eest hoolitsemine ja tema kaitsmine väga loomulik inimtegevus. Lapse ees seisame ikka avatud südamega ja nõnda ootab jõululaps Jeesuski, et avaksime talle oma südame. Tema ei ole tulnud selleks, et küsida meilt kaitset ja abi, vaid ta on sündinud siia maailma, et meid ise aidata ja kaitsta.
Jõululaps Jeesus on märgiks sellest, et Jumal tahab meile andeks anda meie patud ning aidata meid uuele elule ja uuele rõõmule. Nähes jõululaupäeval inimestest tulvil kirikut, on iga kord rõõm, et Eestimaa inimeste jõulumälust ei ole veel kustunud sõnum jõululapsest Jeesusest ja jõulukiriku pühadusest. Ärgem siis unustagem sel jõuluajal oma lähedasi ja jõululast Jeesust, siis ei unusta nemad meidki!
Õnnistatud jõulupühi soovides
Tiina Janno