Martin Junge: meie ülesanne on anda maailmale lootust

Möödunud nädalal oli visiidil Tallinnas Luterliku Maailmaliidu peasekretär Martin Junge, kes teiste ametiülesannete seas tuli Eestisse kohtuma oma ametijärglase Anne Burghardtiga. 

Palun tutvustage Luterlikku Maailmaliitu.

Martin Junge: Rahvas teab Luterliku Maailmaliidu kohta küllap tõesti vähe. Samas on siinse luterliku kiriku kogemus organisatsioonis väga tugev, kuivõrd Eesti eksiilkirik on selle liige juba 1947. aastast. Toona asutatud organisatsiooni olulisemaid ülesandeid oli migrantide ja põgenike toetamine ümberasumisel Lääne-Euroopasse. Seda mitte üksnes ümberasustamisel ja uue elukoha leidmisel, vaid ka kultuurilise, luterliku identiteedi hoidmisel. Luterlik Maailmaliit ühendab praegu 142 kirikut 99 maalt, kokku 76 mln inimest, kes töötavad koos ning on pühendunud maailma teenimisele eri valdkondades. 

Kirikute liit on oma olemuselt globaalne osaduskond, kuid meil on omavahel väga tugev side. Alati on olnud see nii ka Eesti luterliku kirikuga. Organisatsiooni tegevuses on eestlased maailmasõja järel olnud nii abi saaja kui andja rollis. Aastal 2016 korraldasime koos siinse kirikuga paavst Franciscuse visiiti Eestisse. Tugev märk Eesti esindatusest ja osalemisest on kahtlemata ka see, et peapiiskop Urmas Viilma on Luterliku Maailmaliidu asepresident.

Milline on luterliku kiriku roll ja osakaal maailma eri piirkondades? 

Kõige suurem luterlaste protsent on praegu, kus luterlaste osakaal elanikkonnas on üle poole. Maailma suurim luterlik kirik on Saksamaal. Luterliku Maailmaliidu liikmete seas on aga suurim luterlik kirik Etioopias. Kõige enam kasvabki luterlik kirik praegu Aafrikas ja Aasias, kahaneb aga Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Ladina-Ameerikas.

Jumala eesmärk on muuta maailma ja on loomulik, et ka kirik muutub maailmas pidevalt. Kiriku mõju maailmas ei saa siiski kirjeldada vaid numbritega. Ise tulen 15 mln  elanikuga Tšiilist, kus on vaid 7–10 tuhat luterlast. Kiriku missioon on siiski seotud tema sõnumi ja missiooni, mitte numbritega. 

Me ei tohiks piire tõmmata ka eri konfessioonide vahele, vaid peaksime keskenduma ühistegevusele. Ühiselt peame silmitsi seisma sekulariseerumisega, mis kasvab kõikjal maailmas. Olukorras, kus kogu maailmas kasvab isekus ja hoolimatus ning koos elamine on inimestele muutunud nii raskeks, on kiriku ülesanne anda edasi meile usaldatud sõnum, võtta vastu Jumala armu ja kinkida maailmale lootust, et Jumala arm on kohal. Me peame nägema, kus meid kõige rohkem vajatakse, ja tegutsema, päästma elusid. 

Kuidas hindate seda, et kirik räägib ühiskonnaelus kaasa?

Kirik on avalik, inimestest koosnev organisatsioon, elav osa ühiskonnast. Seetõttu on ka loomulik, et kirik on oma teenimises kohal ja arutab ühiskonna jaoks olulisi teemasid. 

Inimeste jaoks on mõnikord raske aru saada, mis kirik tegelikult on. Me jagame kodanikena sarnaselt teistega ühist mõtteruumi. Omalt poolt lisame kristlastena ühisesse arutellu oma spetsiifilise arusaama maailmas toimuvast. Me ei saa skisofreeniliselt oma kristlikku maailmapilti lahutada igapäevaelu küsimustest. Need on ühes inimeses ühendatud ja läbi põimunud ning seda peab väljendama. 

Kuidas iseloomustate mantlipärijat Anne Burghardti ja millised on soovitused talle tulevases ametis?

Anne Burghardt tegi Luterliku Maailmaliidu juures töötatud aastatel suurepärast tööd. Just tema oli see, kes organisatsiooni poolt aitas ette valmistada reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamist. Samuti tegi ta suurepärast tööd oikumeeniliste suhete arendamisel. Meil on ühiselt tulnud silmitsi seista ka probleemidega, mis on kirikutel. 

Lisaks paljudele suurepärastele mälestustele tahaksin Anne puhul esile tõsta tema võimet kuulata. Tänu senistele kogemustele on tal ka suurepärane seljatagune, et oma ülesannetes peasekretärina hakkama saada.

Anne kui tulevase peasekretäri töö osas ei ole mul aga mingeid soovitusi ega ootusi. Minu roll on anda talle kogu info, mida ta vajab oma tööks, et teha otsuseid. Ta on spirituaalselt piisavalt tark, et neid teha.

Millele keskendute ise pärast peasekretäri positsioonilt lahkumist?

Minu elu on olnud organisatsiooni juhina nii hõivatud ja mürarikas, et pean esmalt võtma aja maha ja astuma sammu tagasi. Samas pean olema toeks, kui mind vajatakse. Pean oma kohuseks palvetada organisatsiooni eest, selle liikmeskirikute ja järgmise peasekretäri eest.

On nii palju väärtusi, mida saame ühiselt hoida, ja suurepäraseid mälestusi, mida kaasa võtta. 

Millisest juhtmõttest olete ise elus inspiratsiooni ammutanud?

Minu jaoks on elus andnud suurt tuge usk ning inspiratsiooni ja juhatust olen saanud pühakirjast. Inimese elu ei ole kerge, selles on ka palju raskusi ja küsimusi. Minu jaoks on oluline printsiip olla inimesi vastu võttes avatud. Jumal on selle jaoks loonud meile kaks kõrva ja ühe suu – kuula esmalt, kuula rohkem, enne kui hakkad rääkima!

Mida tahaksin omalt poolt veel rõhutada: peame aru saama, et Jumal ei ole ajalooline isik, vaid ta on kohal siin ja praegu. See andku meile julgust – saame rõõmu ja lootusega Jumala töös osaleda.

Regina Hansen,

konsistooriumi avalike suhete spetsialist