Marju Lepajõe kohalolu kestab

Marju Lepajõest (28.10.1962–4.07.2019) on keeruline rääkida minevikuvormis, tunnistab usuteadlane Anu Põldsam, kelle hinnangul on Lepajõe mõju tänaseni tunda.

Meenutades Marju Lepajõed, mis meenub eelkõige?

Anu Põldsam: Mõjusus. Marju mõtte, sõna ja kohalolu mõjusus, mis kestab senini. Seetõttu on Marjust minevikuvormis rääkida keeruline. Marju oli ja on alati olevikuline ja samas aegadeülene, kandes endas – just nagu kahes suunas korraga voolav jõgi – pealtnäha mängleva kergusega antiikmõtte, Lutheri õpetuse, humanismi ning tänapäeva Eesti haridus- ja mõtteelu hoovuseid. 

Nagu ütles Viivi Luik Marju ärasaatmisel Tartu Jaani kirikus: tõenäoliselt muutis Vanajumal Marju lihtsalt meie silmale nähtamatuks. Kuid Tartu ülikooli peahoones, kolleegide vestlustes, Tartu lokaalides, raamatukogus, sõprade südametes on ta ikka kohal. Tema mõju on endiselt tunda. Julgen siinkohal tunnistada, et ei mäleta meie esimest ega ka viimast kohtumist ajahetkedena. Küll aga tean tunnet, mis mind teda kohates, temast mõeldes või tema sõnu lugedes ning kuulates valdab – meil on ses inimolu viletsuses veel lootust, kui me vaid laseme oma hingel kasvada.   

Milline oli Marju Lepajõe õpetajana?

Marju rõhutas süvenemise vajadust ja sama kehtis ka tema õpetamisstiili kohta: ta võttis ja andis aega nii süvenemiseks kui vajalikeks kõrvalepõigeteks, mis lasid tekkida avaramal mõtteruumil. Mul on olnud õnn temaga muu hulgas õpetamise teemal pikemalt vestelda ja rõõmuga ära tunda, et meie lähenemistes oli midagi sarnast – vanade keelte õpetamise puhul on alati küsimus, kuidas neid tänasele inimesele lähemale tuua, mõistetavaks ja kui mitte suu-, siis mõttepäraseks teha. Selleks aga tuleb luua ühine mõtteväli. Mõnega tekib see rutem, teisega läheb kauem aega, aga õpetamine ja õppimine saab käia ainult läbi isikliku seose. Või nagu Marju ka mujal öelnud on: „Ülikooli tuum on ikkagi kahe inimese, üliõpilase ja õppejõu suhe. Muu tuleb selle järel. Õppimise ja õpetamise eest vastutavad need kaks poolt: ühel on huvi, teisel teadmised ja kogemused, soov neid jagada.“¹  

Mis kõnetab Marju Lepajõe juures sind eelkõige?

Kindlasti pean Marjut üheks oma eeskujuks selles osas, mis puudutab suhtumist sõnasse ja keelde. Marju läks sõna sisse – etümoloogia oli tema jaoks oluline ja sageli uuris ta minult ka heebrea sõnade kohta, mis võisid mõne kreeka või ladina sõna tausta avamisel kasuks tulla. See tähelepanelikkus sõnade suhtes väljendub ka Marju enda keelekasutuses, tema kirjutistes, tõlgetes ning isegi huumoris, mis oli ääretult vaimukas ja alati värske. 

Ta kirjutas olulistest ja keerukatest asjadest selges ja ilusas keeles. Ehk teisisõnu pakuvad tema kirjutised ja sõnavõtud lisaks sisukusele ka esteetilise naudingu. 

Mida Lepajõe pärandist tõstaksid eriti esile?

Kindlasti pole ma kuigi algupärane öeldes, et on keeruline midagi välja tuua, kuna Marju looming moodustab terviku. Nagu öeldud, Marju ei näinud vastuolu antiikmõtte ja kristluse, keskaja ja tänapäeva vahel, vaid, vastupidi, toonitas vajadust mõtteahelaid ikka ja jälle uurida, näha tervikut ja seoseid. Nõndasamuti ehk peaks suhtuma tema pärandisse – teadusartiklite ja väärtuslike tõlgete kõrval on sama olulised tema arvamusavaldused-esseed ja isiklik mõju, mis võib inimeseti väga erinev olla. 

Aga kui midagi siiski püüda esile tuua, siis võib-olla oleks selleks koputus mälule ja südametunnistusele. Marju tuletab meile meelde vastutust oma isikliku mõtteruumi ja hinge eest, aga ka eesti kultuuriruumi ja hariduse eest laiemalt. Ta tuletab meelde, et „eneseväärikuse tunne, mis tekib otsese kasuta vaimsetest pingutustest, on kõige kindlam alus, millele elu ehitada“². 

Kui ta pani ülikooliukse kinni, siis millise ukse ta avas? 

Juudi traditsioonis on öeldud, et Tooral on nii mitu nägu, kui palju on juute – igaühe vaatenurk on terviku mõistmiseks oluline. Sama võiks öelda iga inimese, sh Marju kohta. Mina saan vaid pakkuda oma vaatenurga, mis on üsna ahtake. Aga siiski. Paigad, kuhu temaga väljaspool peahoonet ühel ajal sattusin, olid näiteks Utoopia raamatupood, lokaalid Promenaadiviis ning Vein ja Vine ja kindlasti kontserdipaigad, nagu näiteks Tubina saal Elleri muusikakoolis. 

Valutades paljudel teemadel südant oli Marju Lepajõe kriitiline mitmete nähtuste üle. Mida ta taunis kõige enam?

Ma arvan, et sellele oskaks vastata üksnes Marju ise – kõik muu on tõlgendus. Kuid kui teda lugeda ja kuulata, siis loomulikult oli tal mure (humanitaar)hariduse sisu ja tuleviku, maailma vaimse liigirikkuse pärast. Või veelgi laiemalt ehk mure inimese hinge ja selle vabaduse ehk inimese vertikaali pärast. Samas ei ole mure võib-olla siin kõige kohasem sõna. Mulle ei paista Marju muretsejana. Pigem juhtis ta tähelepanu, pani asju südamele, ütles välja selle, mis paljudelgi teistel südamel. 

Mida võiks arvata Marju Lepajõe sõnumiks? 

See sõnum võib olla erinev olenevalt kontekstist, ajahetkest ja sellest, kellele see suunatud on. Ent sellest kumavad sageli läbi märksõnad: haridus, kriitiline mõtlemine, otsustusvõime ja vastutus. Siinkohal tasuks ehk meenutada Marju esseed, mis pälvis 2018. aastal Enn Soosaare esseistikapreemia³. Osutades Lutheri kirjutisele „Jutlus, et lapsi tuleks koolis pidada“, ütleb ta: „Ometi on vaimulik ja ilmalik amet siiski võrreldavad, sest üks toob igavese õigluse, rahu ja elu, teine aga ajaliku, olles „Kristuse valitsuse vari“. Ilmaliku valitsuse asi on teha metsloomadest inimesed ja kanda hoolt, et neist jälle metsloomi ei saaks. Omand ahvatleb vägivallale, ent seal, kus valitseb rusikas, muutuvad inimesed loomadeks. Inimeste seas peab valitsema tarkus, mitte vägivald. Õiguse peavad tagama pead ja raamatud – neid peab õppima ja teadma. „Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki“ ning „rahu on kõneldamatu hüve“.“

Liina Raudvassar

¹ Marju Lepajõe, vestlusringis: Mihhail Lotman, „Haridus vajab nii sügavust kui ka paindlikkust“, Sirp, 18.01.2019.

² Marju Lepajõe, intervjuu: Tiit Efert,  „Laureaat Marju Lepajõe“, LHV ajakiri Investeeri, 1/2018, veebis 02.03.2018.

³ Marju Lepajõe. „Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki. Reformatsiooni mõjust hariduskäsitusele Eestis“ – Akadeemia, nr 1, 2017, lk 3–18.

Marju Lepajõe

28.10.1962–4.07.2019

Oli religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija

2018 kaitses doktoriväitekirja „Pastorid ja kirjakultuur: kristliku humanismi variatsioonidest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandi esimesel poolel“

Tema 60. sünniaastapäeva tähistatakse 28. oktoobril mitmete üritustega. Vt https://bit.ly/3TAfCK4