Marje Üksise meditatiivsed kalad vaatamiseks kirikus

Tallinna Jaani kiriku galeriis saab näha väikest valikut graafik Marje Üksise (snd 1945) loomingust.

Esitatud on kuus suuremõõtmelist graafilist lehte, igaühel neist on kujutatud üht suurt kala. Tegu on kunstniku 47. isikunäitusega.
Oma pikal loometeel on Marje Üksine läbinud mitmeid etappe, lähtunud erinevatest motiividest, andnud neile erinevaid üldistusastmeid, süüvinud erinevate graafikatehnikate võimalustesse. Tema looming on pälvinud mitmeid autasusid nii 1980. aastatel kui hiljem. Viimati võitis ta peapreemia möödunud aastal Eesti Rahvusraamatukogu korraldatud konkurssnäituselt.
Oma kunstnikuteed alustas Marje Üksine kuivnõelatehnikas linnavaadete ja vaikeludega. See väljendusviis võimaldab eriliselt peent joonistuslikkust. Alates möödunud sajandi 1990ndaist hakkas ta töödele lisanduma maalilisust, mahulisust, varjundirikast pehmust, müstilisust, ühesõnaga kõike seda, mida võimaldab selline tehnika nagu metsotinto. Eesti kunstis oli selle järjekindlamaks ja silmapaistvamaks viljelejaks Kaljo Põllu.
Marje Üksine võttis kasutusele kuivnõela ja metsotinto ühenduse ning sellises tehnikas on loodud ka praeguse näituse tööd (valmimisaastad 1998–2005).
Peale joone ja pinnatöötluse on kunstnikku läbi aastakümnete köitnud ka värv. Head vastukaja on leidnud ta rütmikad, geometriseeritud vormidele ja erksatele värvisähvatustele tuginevad litod (esimesed neist kuuluvad aastasse 1985).
Kui need värvilised litod on hoogsad ja mängulised, energiliselt ruumi tungivad, siis kuivnõela ja metsotinto koostöös sündinu on mõtlikuma tonaalsusega, sissepoole pööratum, sügavamalt motiivi sisenev, ühendusi otsiv ja seoseid loov.
Ja nii valibki kunstnik oma erinevate mõtete, tunnete, meeleolude ja hingeseisundite edasiandmiseks vastavaid tehnilisi võimalusi.
Selle näituse «Kalade» sari kuulub kunstniku loomingu meditatiivsemasse osasse. Kalade varjundi- ja kujundirikkaks muudetud pinnal kohtuvad suvised loodusmotiivid: putukad, (kala)kotkad, (vee)taimed, lained, (vee)pii­sad, (kala)soomuste ja (paadi)­puusüü või hoopis liivalainete kaunis ornamentika. Kes otsib, see leiab ehk ka püügiriista spiraalse kujundi.
Kogu see vihjeline jutustus mähkub pehmesse hele-tumedusse ja valitud üldkoloriiti, kuhu lisanduvad üksikud tundlikud aktsendid. Vaataja saab süüvida nii detailide peensustesse kui ka nautida üldmulje graafilist mõjukust. Valitud tehnika keerukusest ja töömahukusest räägib seegi fakt, et kuigi graafika on paljundustehnika, piirdub kunstnik vaid viie kuni kümne tõmmisega. Võrdlusena märgiksin, et oma värvilistest litodest on kunstnik teinud umbes kolmkümmend eksemplari (seda näitab pildi allservas oleva murru alumine number).
On igati sobiv, et kunstnik valis oma mitmekesise temaatikaga loomingu hulgast kiriku galerii jaoks just «Kalade» sarja. Neid vaadates saame mõtiskleda kogu loodu ilust, harmooniast ja ühtsusest.
Ja kuigi kunstnik otseseid pidepunkte ei anna, ei keela see vaatajal suhestuda kalakujundi kui üldtuntud sümboliga. Ja meenutagem sedagi, kui oluline on kala ja kalastamise teema raamatute raamatus ning kuidas kord paarist kalast sai söönuks suur rahvahulk.
Maire Toom

Pildigalerii: