Maria ja Robert, vanamuusikaansambli
Rondellus lauljanna ja lautomängija, elavad koos kolme lapse – viieteistaastase
Christopheri, seitsmese Katarina ja neljase Patrickuga – Nõmme vaiksel
kõrvaltänaval asuvas avaras majas.

Vabakutseliste muusikutega kohtumisaja
kokkuleppimine ei ole lihtne: üha proovid ja esinemised, nii päeval kui ka
õhtul, nädalalõpudki täis muusikat. Kui siis lõpuks õnnestub aeg leida ja ma
kohale jõuan, selgub, et jutuajamisest ei tule midagi välja. Tavaliselt vaiksed
ja tõsised õde-venda trallitavad ülemeelikus tujus ringi ning ema-isa katsed
lapsed maha rahustada lõpevad tulemusteta. Järgmine kord on põnnid aga
lapsehoidja hoole all ja olemine rahulikum.

Roberti ja Maria kodu kohta veel niipalju,
et nad saavad väga hästi hakkama ilma toanurgas seisva televiisorita. On see
vanamuusikaga tegelejate püüd põgeneda tänasest reaalsusest? Ise nad nii eri
arva, pigem olevat see vahend kiusatuse vältimiseks, et mitte aega pildikasti
ees mööda saata, vaid tegelda rohkem laste, muusika, kodu ning harrastustega.

Maria

Teatrikool on noorte hulgas ikka olnud
ihaldatud paik ja näitlejaks tahtjaid mitukümmend korda enam kui vastuvõetuid.
Marial ei olnud probleeme lavakunstikateedrisse sissesaamisega ega seal
edasijõudmisega. Erinevalt nii mõnestki kursusekaaslasest, kes vaevles
erialatunnis etüüdidega, tuli talle kõik kergelt kätte ning ka hinded olid
head.

Kuni ühel päeval, kolmanda kursuse algul,
tuli kriis. Näinud teatrimaailma seestpoolt, jõudis tulevane näitlejanna
äratundmisele, et lavamängud teda tegelikult ei paelu ning tuli vaatamata
sõprade-tuttavate keelitustele lavakast ära. «Teatrikoolist ära tulles
lõpetasin oma piinad,» tunnistab Maria ja ütleb, et ei ole oma otsust kunagi
kahetsenud.

Kuna lisaks näitlejatalendile oli noores
naises end juba lapseeast peale ilmutanud muusikaanne ning eneseväljendamise
tahe, järgnesid muusikaõpingud G. Otsa nimelises muusikakoolis. Vanamuusika oli
Mariale juba tol ajal südamelähedane, kuid et seda Eestis ei õpetatud, tuli
leppida estraadilaulu osakonnas pakutavaga, ise vaikselt oma rida ajades ja üha
enam keskaegsele muusikale pühendudes. Muusikakooli aastatele mõeldes tõdeb
Maria, et ta sai sealt küll diplomi, kuid liiga vähe tõelist lauluõpet ja
loodetud pedagoogilist juhendamist.

Õpetajate ja kaasõpilaste kiitus lisas aga
kindlust, et valitud tee on õige.

Alles Baselis vanamuusikat õppides tundis
Maria, et on viimaks ometi õiges koolis.

Robert

Ka Robert on teinud elus pöördeid ja võtnud
vastu ootamatuid otsuseid. Üheks selliseks oli loobumine kindlast tööst ja
püsivast sissetulekust vanamuusikansamblis Hortus Musicus, kus ta oli mänginud
seitse aastat, et hakata vabakutseliseks muusikuks, teadmata, kas sellisel moel
on võimalik ära elada.

«Kalkuleerides ja arvestades jäävad
olulised otsused tegemata ja nii pole lootustki leida tööd, mis tõelist
rahuldust pakub. Kui olla järjekindel ning armastusega pühenduda, ei saa edu
jääda tulemata,» julgustab Robert kõhklejaid südame kutsest lähtuma.

Tõeline eneseületamine oli Roberti jaoks
omal ajal ka hea tuttava õhutusel kitarrimängult lautole üleminek, kuid sellegi
sammu üle on tal täna vaid hea meel. Kuna lauto on väga vaikne pill, peeti
renessansiajal selle kuulajate kõige sobilikumaks hulgaks viit inimest.
Tänapäeval, mil võimendatud muusika kaigub üle lauluväljaku, tähendab
lautomänguga tegelemine ilmselget vastuvoolu ujumist.

Rondellus

12 aastat tagasi Maria ja Roberti algatusel
loodud Rondellus koosneb sõltuvalt kavast lisaks neile endile veel kuni neljast
muusikust. Esitatakse keskaja ja renessansi muusikat, pakutavad programmid on
paindlikud, neid on võimlik varieerida ja kombineerida. Aastas on ansamblil
kokku umbes sada kontserti. «Muusika on meie töö ja leivateenimise vahend, aga
samas ka hobi, mida naudime,» tunnistavad Maria ja Robert.

Kuigi Rondelluse interneti koduleheküljel
on kirjas, et ansambel esitab nii vaimulikku kui ka ilmalikku muusikat, ei pea
Maria taolist eristamist päris õigeks – olid ju keskajal kõik kristlased. Nii
ilmalikke kui ka vaimulikke lugusid esitades lähtus inimene oma terviklikust
maailmapildist, mis oli Jumalast lahutamatu. Nii ongi keskaja lauludes jumaliku
ja ilmaliku armastuse piir hoomamatu.

Kuivõrd sarnaneb tänapäeval esitatav keskaegne
muusika tollel ajastul kõlanuga? Maria ja Roberti arvates on see saladus, mida
keegi ilmselt kunagi teada ei saa. «Meie teeme seda muusikat nii, nagu ise
tunneme. Oluline on, et esitus oleks elav, sündima hetkel ja lähtuma sinust
enesest.»

Nagu kõik meie ümber kasvab ja areneb,
muutuvad ka vanamuusika interpreteerimise stiilid. Juba 10–15 aastaga muutub
selles valdkonnas nii mõndagi, mis siis veel aastasadadest rääkida. Kui esimese
vanamuusika laine ajal 70ndatel aastatel püüti eristada ehedat ja mitteehedat
esitust ja arvati, et ühed teevad autentset muusikat ja teised mitte, siis nüüd
on kaldutud teisele poole: kuna keegi niikuinii ei tea, kuidas muusika tollal
kõlas, ei saa keegi pretendeerida autentsele esitusele.

Nüüd peetakse oluliseks, et esitaja oleks
nii-öelda ajalooliselt informeeritud, see tähendab tundma konkreetset ajastut
ning erinevaid muusika esitamise võimalusi.

Bingeni püha Hildegard

Rondelluse üheks viimase aja huvitavamaks,
kuid samas kaugeltki mitte lihtsaks ettevõtmiseks on olnud 12. sajandil elanud
abtsiss Hildegard von Bingeni «Vooruste mängu» ettevalmistamine ja esitamine.
«Hildegardi omalaadne ühehäälne kirikumuusika on mind juba aastaid köitnud.
Temas on kujundlikkust, poeetilisust, meloodikat, ekspressiivsust ja
väljenduslikkust,» kiidab Maria.

«Vooruste mängu» autor ise pidas end
vaeseks harimatuks naiseks, kellesse tulid imelised helid ülalt. Nii Hildegardi
muusika esitajad kui ka kuulajad teavad kinnitada, et Jumalast saadud
inspiratsioon on ta loomingus tajutav.

Hildegard kirjutas «Vooruste mängu»
tegelikult oma kloostri nunnadele, kellega koos ta seda lugu ilmselt ka ette
kandis. Kuna nunnasid oli kloostris niisama palju kui draamas osalisi –
seitseteist, pidid nad kõik väga head lauljad olema. Tol ajal võisid nõudmised ettekandjatele
muidugi ka väikesemad olla, kuid teisalt poleks taolise keerulise faktuuriga
muusika kehval ettekandmisel mõtet olnud, arvavad muusikud.

Kirik

Esimest korda sattus Maria katoliku
kirikusse aastaid tagasi Sloveenias Nooruse kooriga esinemas käies. Kirikusse
kui taunitud kohta minek ja koos kooriga missal osalemine jättis talle
unustamatu mulje ning oli esimeseks müstiliseks kogemuseks. Teismelisena oli ta
juba varem, värelus hinges, käinud erinevates Tallinna kirikutes ning otsinud
oma ja õiget, seda siiski leidmata.

Kui ta siis kord tuttava kutsel Tallinna
katoliku kirikusse sattus, tundis ta, et on pärale jõudnud ning lasi end mõni
aeg hiljem ristida. Kuid konfessionaalse kuuluvuse esiletoomise asemel arvab
Maria olulisema olevat tunda end osana kristlaskonnast ja püüelda koos Jumala
poole.

Loomulikult oli algul ideaal kirikust
mõõtmatult suurem reaalsusest. «Eeldasin, et kirik on lõpuni täiuslik, ja kui
avastasin, et nagu elus ikka, on siingi kõrvalekaldeid, olin algul väga
pettunud,» meenutab Maria ning Robert lisab, et temagi jaoks oli usu juurde
tulles üllatav, et kõik kirikuinimesed ei olegi pühakud.

Vaatamata esialgse ideaali purunemisele
mõisteti peagi, et hea kaalub vähese halva kindlalt üles ning seoti oma elu
Jumalaga  – ka nende kolm last on
katoliku koguduses ristitud. Kuigi kodus religiooniteemadel iga päev ei
räägita, juhindutakse pereelus kristlikest väärtustest. «Usuasjad peavad igas
inimeses eneses selginema, pähetuubitu ja pealesunnitu tekitab lastes trotsi»,
selgitab Maria.

Laste kasvatamine pigem isikliku eeskujuga
kui manitsuse ja jutuga toimib suurepäraselt. Roberti sõnul küsinud kord noorem
poeg, kes on maailmas kõige tugevam. Saanud isalt naljatleva vastuse, et ehk
karu, ei olnud küsija nõus ja teatanud, et hoopis Jumal.

Vaatamata sagedastele esinemistele
Rondelluse koosseisus nii Eestis kui ka välismaal, leiab Maria aega laulda ka
kirikukooris. Oma imelise häälega teenib ta sel viisil nii Jumalat kui
kirikulisi. «Mitte ainult kirikukontsertidel, vaid ka teenistustel võiks kõlada
heatasemeline muusika, muidu võivad muusikainimesed leida põhjuse kirikust ära
minna.

Sama lugu on kirikus olevate maalidega. Kas
kehvasti tehtud piltidel on väärtus ainult seetõttu, et nad on uskliku
maalitud?» küsivad Maria ja Robert.

C. S. Lewis oma raamatus «Pahareti
kirjapaun» kirjeldab, kuidas paharet Nugipuuk teeb kõik selleks, et kirikulise
minateadvust ähmastada ja suunata ta mõtted väljaspool asuvale objektile. Kui
sa kuuled, et naaber ei pea viisi või kui märkad, et ta saapad on viksimata
ning seepärast kirikust lahkud, on pisike paharet oma ülesande täitnud.
Vähetähtsast ei tohiks end häirida lasta, teisalt tuleks aga meeles pidada, et
teel täiuslikkusele ei ole pisiasju.

Monika Reedik