Malle Pärnale on saanud saatuslikuks tundlikkus

Malle Pärn arvab, et ta ei ole siit maailmast. Aga seda ajutist kodu siin ta armastab, eriti loodust.

Tore on lugeda, kuidas ta avastas raagus puude ilu. Kuid maailm võib olla ka põrgu, kuhu on saadetud kurjategijad ja keda õpetavad inglid, arvab Malle Pärn. See ei ole uus mõte. Jah, kui praegust maailma olukorda vaadata – saastamine, kliima soojenemine, looduse rüüstamine, ülerahvastatus, ikka rohkem ja rohkem relvade tootmist, konfliktid ja sõjad –, siis tõesti äkki elamegi põrgus.
Aga Malle Pärn on olnud näitleja ja jõudnud ka teoloogiks saada. Ega neid maailmas, eriti naisi, vist palju pole, kes on nii näitlejad kui ka teoloogid. See naiste eemalehoidmine kirikust on üks imelik asi küll. Jeesus armastas naisi, tal oli ustavaid kuulajaid ja abilisi, nüüdne katoliku kirik aga ei luba preestriteks naisi. Algkirikus olid naised võrdsed meestega ja kui vaatame 5.–10. sajandi keldi kirikut, siis naised olid seal väga tähtsad.
Malle Pärn kirjutab, et ta on tundlik näitleja. See tundlikkus on saanud talle saatuslikuks. Pole siis ime, kui on tekkinud ka konflikte. Ta kirjeldab ühte konflikti Roman Baskiniga. Jah, raske on kõigile lavastaja nõudmistele vastu tulla, eriti kui see lavastaja ei hiilga just avara hinge ja sügava mõistusega. Aga kui palju on arenenud mõistusega ja kõigekülgselt haritud lavastajaid teatris? Ega vist palju ole. Ja ega ole ka niisuguseid näitlejaid.
Malle Pärna printsipiaalsus ja enesekindlus on talle maksnud näitlejakoha omal ajal. Ja alles küpse naisena on ta taas saanud mängida teatris. Kuid jälle konflikt – Gunnar Grapsi eluloonäidendis ropendati, aga Malle Pärn ei kannata ropendamist, siit lahkheli.
Jah, ka Eesti teater ei löö risti ette vägisõnade kasutamise ees laval. Keel risustub nii, eesti keel kaotab oma ilu. Kuid mis teha, kui ümbritsev ühiskond ei väärtusta enam rikast eesti keelt, keel on madaldunud argipäevakeeleks, turukeeleks, kõrtsikeeleks, inglise keele pealetung ja hoolimatus on teinud oma töö.
Ma olen lugenud Malle Pärna artikleid lehtedes ja veebilehes Sündikaat, ta ei kannata inimese alandamist, tema peenrahaks vahetamist. Malle Pärn võitleb õiglase ühiskonna eest, ühiskonna eest, kus hinnatakse inimese väärikust, mõistust ja vabadust. Ta lausa nimetab meid orjadeks. Võib-olla on see siiski veidi liialdatud, arvan ma, sest meie esivanemate unistus on ju ikkagi täitunud – oleme saanud iseseisvaks, kuigi olles nüüd Euroopa Liidu liige.
Olen pidanud Malle Pärna mõneti puritaaniks, kuid raamatus on toredad leheküljed, kus Pärn näitab ennast tõeliselt seksuaalse naisena. Ta räägib oma paljudest armumistest ja kuigi ta on jäänud ilma elukaaslasest oma elu jooksul, ei kahetse ta midagi. Jah, parem armumine ja armastus kui vinduv abielu!
Malle Pärn toob ära ka ühe oma jutluse. Siin tahaks küll veidi vaielda. Ta ütleb, et kristlus on arukas religioon. Minu arust on kristlus meeletu religioon. Ei ükski keskpärane ja tervemõistuslik olend taipa kristlust. Kristus tuli meid päästma tervemõistuslikust ühiskonnakorrast. Ta ju rääkis, et maailm vihkab meid, et me peame vihkama oma isa ja ema ja et tema on maailma võitnud.
Jumala riik pole meie praegusele mõistusele haaratav, see on veel kuskil muus dimensioonis, me peame palvetama, et Jumal halastaks ja lubaks meil astuda edasi, saada kristuseks, siis on see evolutsiooni uus aste, kuhu oleme jõudnud. Siis oleme uus loodu.
Jaan Tooming,
näitleja ja lavastaja