Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1960ndail aastail

Meenutuseks möödunud kümnendist kasutan tänase peapiiskop emeeritus Kuno Pajula sõnu: «Inimesed polnud kirikust võõrdunud, vastupidi, sealt otsiti abi ja tuge. Mõnigi kord tuli siis isegi kokkupõrgetes langenud metsavendi matta. Ase- ja hooldusõpetaja kohustusi täites tuli sageli käia jala läbi raju, lume ja pori kümneid kilomeetreid, mida praegu ei osata võib-olla hästi ette kujutada.» Aga selgitama, kuidas kuuekümnendail aastail kirik ja kirikuinimesed elasid, palusin appi titulaarpraost Eenok Haameri, kes on töötanud kuue peapiiskopi – Jaan Kiivit sen, Alfred Toominga, Edgar Hargi, Kuno Pajula, Jaan Kiivit jun ja Andres Põderi – ajal.

Tänavu mais 72aastaseks saanud Eenok Haamer on autoriteet, sündinud preestrisärgis, kui nii võib öelda. Ta meenutab, kuidas oli kirikuõpetajast isa Harri ja õde Maarjaga 1943. aasta suvel  Võrtsjärve ääres Vehendis puhkamas. Nad läksid pühapäeval Rannu kirikusse jumalateenistusele, aga uksed olid kinni. Vabanduseks ütles kirikuõpetaja, et kolm naist oli, aga ta saatis nad tagasi.

«See sündmus on mind läbi kõikide aegade vaevanud, et kirikuõpetaja ei pidanud jumalateenistust. Olen varsti 44 aastat kirikus teeninud ja minu isa on öelnud Tarvastu kogudusse minnes, et kui ka mitte ühtegi inimest jumalateenistusele ei tule, on mul ette valmistatud jutlus tühjade kirikupinkide jaoks, sest inglid on ikka kirikus ja jumalateenistus peab toimuma,» on poeg isa eeskuju järginud kogu elu.

Lakkamatu ustavus

Saabunud aega võikski nimetada ustavuse aastaiks, ridamisi meenub nimesid, kes on kinnistunud mõne koguduse ajalukku: Gustav Maarand (Mihkli), Elmar Salumaa (Saarde), Heino Viks (Kolga-Jaani), Richard Võlli (Pärnu Eliisabeti), Jüri Kimmel (Põlva), August Laumets (Väike-Maarja), Ernst Rosenstein (Pärnu-Jaagupi), Herbert Kuurme (Põltsamaa), Madis Oviir (Viru-Jaagupi), Karl Karlson (Roosa).

Ühes 1943. a ettekandes on Harri Haamer öelnud: «Ma ei kahtle ühtki silmapilkugi, et meie jutlustajad ei omaks tõsiseid ideaale, mida tahaksime jagada oma jutlustes. Aga see pole mitte raskuspunkt, et me neid õigesti ei serveeri, vaid et meie neid ise õieti ei oma.»

Vaimuliku ametile olulist on märkinud ka August Laumets: «Ma ei tea, kuidas te seda mõistate, aga kui inimesel vaimulikkust on, siis see vaimulikkus hakkab inimest õpetama. Mina tahaksin, et pastorid oleksid mitte ainult peatarkuse juures, vaid et neil ka südametarkust oleks.»

1955. a augustis saabus Harri Haamer Siberist tagasi ja otsis Võrumaal oma perekonna üles. Eenok Haamerile algas sealtpeale taas kontakt kirikumaailmaga. «Puutusin küll vahepeal kokku Vastseliina õpetaja Ago Viljariga, aga see oli väga harv. Tema tuli 1–2 korda meie juurde, kui metsas olime,» meenutab ta.

Et 6. klass oli ajalookeerises pooleli jäänud, tuli kõigepealt omandada üldharidus ja lõpetada Tartus kaugõppekeskkool. Järgnesid Tallinnas kirikumuusikaõpingud, orel ja koorijuhtimine, ja loengud vabakuulajana Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis.

Alternatiiv

1960ndatel kutsuti ellu noorte suvepäevad, neist said kirikuleerile konkurendid. Eenok Haamer ütleb, et ei ole ajast, mil teda 1963. aasta 1. oktoobril saadeti teenima Mustvee kogudusse (ordinatsioon oli 2. jõulupühal), näinud suuri leere. Saabunud oli juba tagasilanguse aeg, kuigi koguduseliikmete arv ei olnud veel põhja kukkunud.

Ka Kuno Pajula on meenutanud: «Võitleva ateismi pealetung läks üha tormilisemaks ja totaalsemaks. Korraldati leeri aseainena noorte suvepäevi, ilmalikke matuseid ja pulmi. «Teadlikkuse» valedesse uputatud ja ära hirmutatud inimesed hakkasid kirikutest eemale hoidma ja ka majanduslikud võimalused hääbusid üha. Mõnel pool jäid kirikuõpetaja korraldada ainult matused.»

Üheks ideoloogiale allaandmise märgiks oli Eenok Haameri suunamine Mustveesse. Ei peetud võimalikuks noort õpetajat Võnnu (umbes 4000 maksumaksjat) või Torma kogudusse (2000 maksumaksjat) teenima lasta, rikub veel koguduse ära, oli tolleaegne arvamine. Vaid Vara kogudus oli Mustveest väiksem. Siiski säilis Mustvee koguduse liikmete arv aastakümneid ja on praegu isegi suurenenud.

Julgus tunnistada

Elu veeres kogudustes vaikselt edasi, inimesed tegid, mis suutsid. Sõjas kannatada saanud kirikud olid võimalust mööda taastatud, ent kõrged maksud oli ränk koorem. Seetõttu oli suletud näiteks Hiiumaa vanim, Pühalepa kirik, seda kasutati viljalaona, 60ndatel lõhuti seal sisustus. 1962 likvideeriti Peeteli kogudus, kirikust sai Eesti Telefilmi võttepaviljon. (Riias suleti Toomkirik.)

Tunne Kelam on meenutanud: «Minu isa (Peeter Sink – R. P.) ja ema olid oikumeenilise ilmavaatega. Tähtis oli sõnum ja tegutsemine jumalariigi heaks, mitte konkreetne kogudus ja sinna kuuluvus. Nad tegutsesid seal, kus oli võimalik tegutseda, kui üks kogudus kinni pandi, läksid nad järgmisesse.»

Oma elule tagasi vaadates on August Laumets küsinud: «Et ka kitsal ja raskel ajal aidati mind, toetati kirikut nii palju, et polnud põhjust kinni panna. On seda vähe? Ja kas see polegi kõige tähtsam? Ja kõige rõõmsam?»

Eenok Haamerile meenub üks seik aastast 1965. Tartus passilauas passi vahetades ütles ülema asetäitja, et tal on rumal elukutse, varsti pannakse kõik kirikud kinni ja tal ei ole mingit perspektiivi. Avaldusele oli kirikuõpetaja sotsiaalseks seisundiks kirjutanud «vaimulik». «See oli eriline pass, sest tekitas enamasti reaktsiooni: mõnel kõrvetas justkui sõrmi, teinekord aga olid teed lahti. Oli tõsine julgus tunnistada, kes sa oled.»

Osaduse jõud

Missugused olid tollal teised kogudused, on raske öelda, sest oldi «nagu kantsli Paabeli vangid», kasutab Eenok Haamer isa sõnu. «Nõukogude võim lahutas kirikuõpetajad üksteisest, nad justkui pandi vangi oma kogudusse. Surve väljastpoolt pärssis tööd, kasutati hirmutamismeetodit. Ma ei saa öelda, et oleksin väga julge olnud, olin sunnitud siiski kuus aastat metsas olema ja olin hirmul. Olen seisnud püssitoru ees ja saanud närvivapustuse, veel aastaid hiljem hakkasid käed-jalad erutuse korral värisema. Ma ei suutnud olla nagu lõukoer,» tõdeb Eenok Haamer täna.

Läbikäimist ei olnud õpetajate vahel palju. Ent siiski: «Moodustasime grupi vaimulikega palveringi, käisime aastas üle paari kuu vastastikku külas. Sinna kuulusid Hillar Põld, Madis Oviir, Voldemar Ilja, mina, minu isa, Harri Rein, Vello Salum, initsiaator oli Edgar Ots.

Igal kokkusaamisel oli ka ettekanne, palvetasime rahva ja kiriku pärast. Kui Ots ja hiljem Põld suri, vajus see ära. Omavaheline vaimulik osadus pakkus väga suurt vaheldust. Meie grupp oli põrandaalune, hiljem on olnud põhjust arvata, et KGB sai asjale jälile.»

Eriline päev

1967. aasta 16. november sai meie luteri kirikus ajalooliseks ja võiks öelda, et alusepanijaks edaspidisele elule – siis ordineeriti õpetajaks esimene naine, Laine Villenthal. Loa naisi ordineerida oli nõukogude võim andnud juba 1945. aastal, ent seda õigust polnud seni veel kasutatud.

Sama, 1967. aasta 12. oktoobril toimunud kirikukogul oli ühe päevakorrapunktina olnud arutusel naiste ordineerimine vaimulikuks ja võetud vastu positiivne otsus. 1954. aasta juulist Misso abikirikus ja 1. oktoobrist 1964 Pindi kirikus jutlustanud Laine Villenthal oli hea sõnaosavuse ja leebe meelega pälvinud suure lugupidamise ja kogudus palus konsistooriumil ta õpetajaks ordineerida.

Laine Villenthal on meenutanud pühalikul talitusel praost Herbert Kuurme peetud pihikõnet tekstile: «Tõuse, söö, sest teed on rohkem, kui sa suudad käia.» Koos ordinatsioonivend Harri Reinu ning kõigi teiste ametivendadega ja tulevaste ametiõdedega algas argipäevatöö. Pensionile jäi õpetaja Villenthal alles 2004. aasta alguses, tema hooldada oli ka Petseri kogudus.

Abikaasa Jaan Maiori kõrval jutlustas ja pidas teenistusi Linda Maior, tema ordinatsioon jäi 1968. aastasse. Naised pälvisid oma pühendumusega koguduseliikmete ja ametivendade austuse.

1948. aastal oli teoloogiat asunud õppima Juta Siirak, kuid küüditamisaastad 1949–1956 katkestasid õpingud. Ta jätkas õpinguid vabakuulajana 1960ndate lõpus, hakkas kiriku juures tegutsema 70ndate teisel poolel ja jõudis ordinatsioonini 1982.

Voliniku loaga jutlustama

Eenok Haamer sai ametiristi 27. juunil 1971 Mustvee kirikus peapiiskop Alfred Toomingalt ja on seda isa kombel kogu aeg kandnud, tunnistusena oma kuuluvusest. Oma töös on ta nõukogude võimult saanud kord erilise preemia, õiguse jutlustada Tallinna Jaani kirikus. Ja seda tänu oma pojale Naatan Haamerile, kes on aastatel 1979–1980 Peipsisse uppumisest päästnud kolm inimest.

Kui mõni kogudus soovis jutlustama kutsuda teise koguduse õpetaja, pidi ta kolm nädalat varem esitama konsistooriumile avalduse, mis anti edasi usuasjade volinikule, kes üsna viimasel hetkel loa kas andis või ei andnud seda. Eenok Haamerit Mustveest ja tema isa Tarvastu kogudusest sageli väljapoole ei lubatud.

Vaimulikud olid ära hirmutatud, kartsid oma elu pärast ja pelgasid vangi sattuda, kuigi kirikut kardeti, sest suur osa rahvast kuulus luteri kirikusse. Samas suhtuti kirikusse ettevaatlikult, kardeti lääne arvamust, on 2005. aastal titulaarpraosti tiitli pälvinud E. Haameri tänane tõdemus olnud ajast.

Ta meenutab, et kord Saaremaal puhates tuli Kuressaare ja Kaarma koguduse õpetajal Jaak Salumäel mõte, et ta võiks kirikus jutlustada, see oli juba peapiiskop Jaan Kiivit seeniori ajal. Helistas siis õpetaja Salumäe peapiiskopile ja sai vastuseks, et jutlustagu, aga mitte Kuressaares, vaid Kaarmal. Otsuse võttis Kiivit ise vastu, püüdes kirikut võõra võimu alt vabastada.

«Minu usaldus tema vastu oli suur, pean vana Kiivitit suurepäraseks inimeseks,» ütleb Haamer. Ka oli Kiivit see, kes suunas tänaseks auväärse õpetaja eesti usulise rahvateaduse alale, ja see on praegugi Eenok Haameri juhituna Tartu Teoloogia Akadeemia profiil.

Kas või kõige pisemas koguduses

Eenok Haamer meenutab, et töötas ka assistendina Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis, nüüdses Usuteaduse Instituudis. «Seal oli tohutult hea ja eriline õhkkond, olid Evald Saag, Ago Viljari, Robert Kannukene ja Jaan Kiivit sen, hiljem August Arumäe, Elmar Salumaa. Ja mis on eriline – me hoidsime hästi kokku. Pidasime alati koos nõu, nõnda tunnen päris hästi seda kontingenti, kes õppima tulid.»

Samas hoiti koolil valvsalt silma peal, alati oli keegi vastavate ülesannetega, õnneks oli see enamasti taibatav. «See oli ime, et kool töötada sai. Selle juhataja Evald Saag oskas nõnda manööverdada, et see oli võimalik. Käisime nagu habemenoa tera peal. Sageli olid lõpetajad pooliku ettevalmistusega, aga vaimsus oli suur,» meenutab Eenok Haamer. Ja kool tagas järjepidevuse.

1946. aastal oli Eestis 67 luteri kiriku vaimulikku, prognoositi, et aastal 1955 on kirik likvideeritud. Protsess käis suure hooga, aga see ei olnud Jumala tee. «Kui luteri kirikus antakse mulle töö ka kõige pisemas koguduses, ma teen seda,» on olnud Harri Haameri sõnad.

Eenok Haamer on alati kaitsnud oma seisukohti ja seisnud edasikestvuse nimel kiriku ühtsuse eest. «Ükskõik, mis selles kirikus ka on, kui kõlbmatu ta kellegi meelest on, ma tahan olla ustav sellele kirikule, tahan iga hinna eest selles olla,» on ustava teenija veendumus.

Rita Puidet